Teel Ketsemani

Avaldatud 18.9.2017, rubriik Päeva sõna

Siis Jeesus tuli koos nendega paika, mida hüütakse Ketsemaniks, ja ütles jüngritele: „Istuge siin, kuni ma lähen ja palvetan seal!“ Ja ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning muutus kurvaks ja tundis ahastust. Siis ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!“ Matteuse 26:36−38

Tema tund on tulnud! Ta on lõpetanud jüngrite õpetamise. Nad pole seda veel endasse haaranud, aga tõotatud Püha Vaim meenutab neile Tema sõnu pärast ülestõusmist korduvalt. Jeesus oli ka viimast korda palvetanud nende kui grupi eest. Ja nüüd oli saabunud hetk, kui Ta peab neist lahkuma, kui Ta hakkab lõpetama missiooni, mida Ta tuli maa peale täitma.

Pärast Johannese 17. peatüki eestpalvet öeldakse meile 18. peatüki avasalmides: „Kui Jeesus seda oli rääkinud, lahkus ta oma jüngritega üle Kidroni jõe. Seal oli aed, kuhu ta läks oma jüngritega.“ (Jh 18:1)

Ketsemani on Õlimäel. See pole päris mägi selle sõna tõsises mõttes, vaid pigem nagu kõrgendik, mis kulgeb ligi saja meetri kõrgusel Kidroni oru kohal. Teisel pool Kidroni orgu oli tempel, millele oli kõrgelt täielik vaade. Isegi tänapäeval on see kõige muljet avaldavam ja kõige vähem rikutud paik, kus on näha, mida Jeesus tegelikult pühas linnas nägi. Külastaja seisab äärmiselt vanade oliivipuude vahel ja vaatab üle oru templi müüride jäänuseid.

Õlimäelt algas Jeesuse võidukas sisenemine Jeruusalemma. Sellel pidas Ta olulise jutluse teisest tulekust. Ja nüüd, kui Ta läheb vastu oma ettemääratud tunnile, tuleb Ta siia tagasi.

Kuid ka teised teadsid Tema armastust Ketsemani vastu. Johannes ütleb meile: „Aga seda paika teadis ka tema äraandja Juudas, sest Jeesus oli seal sageli viibinud koos oma jüngritega.“ (Jh 18:2)

Jeesus tundis ära, et Tema kiusatusetund oli saabunud ning Ta ei vajanud elu suurimasse väljakutsesse astudes midagi muud rohkem kui palvet.

Kuigi Ta ei kavatsenud ristiteelt tagasi astuda, ei olnud Tal tegelikult soovi sellel kõndida. Jeesus oma inimlikkuses oli pingelises olukorras. Ta võis vaid palvetada.

Selles konfliktis seisis Ta silmitsi olukorraga, mida ka meie tunneme, kuigi palju vähemal määral. Meie elus on aegu, mil ainus tee edasi on läbi tõsise palve. Sellistel kriisiaegadel saame edasi minna üksnes koos Jumalaga.

Jaga Facebookis