Piibel on inimkonna eksimatu teejuht igas eluetapis. Selles on selgelt määratletud igavese elu tingimused. Õige ja vale on arusaadavalt eristatud ning pattu näidatakse selle kõige eemaletõukavamas olemuses, surmarüüga rõivastatult. Kui seda juhtnööri uurida ja sellele kuuletuda, siis on see meile nagu pilvesammas, mis juhtis Iisraeli lapsi läbi kõrbe. Aga kui seda eirata ja tähelepanuta jätta, tunnistab see meie vastu kohtupäeval. Jumal mõistab kõigi üle kohut oma Sõna alusel ning olenevalt sellest, kas nad on selle nõudeid täitnud või eiranud, nad kas jäävad seisma või langevad. …
„Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid,“ ütles Kristus, „tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.“ [Matteuse 7:12] Need sõnad on ülimalt tähtsad ja need peavad olema meie elu reegliks. Aga kas me rakendame seda jumalikku põhimõtet ellu? Kas me kohtleme kaasinimesi, kui nendega kokku puutume, just nii, nagu soovime, et nemad meid sarnastes oludes kohtleksid?
Jumal paneb mehed ja naised igapäevase eluga proovile. Aga paljud, kes väidavad kindlalt, et teenivad Teda, ei suuda selles proovis seisma jääda. Kasusaamise õhinas kasutavad nad võltsitud kaaluvihte ja valesid vaekausse. Nad ei ole teinud Piiblist oma elu normi ning seepärast ei mõista nad range aususe ja ustavuse vajadust. Jõukuse kokkukuhjamisel lubavad nad endale riukalikku ebaausust. Maailm jälgib nende käitumist ning on kärme mõõtma nende kristlikku väärtust nende äritehingute järgi. …
Piibel räägib alati üht ja sama. Patt on alati patt, ükskõik kas seda teeb miljonär või tänavakerjus. Parem puruvaene elu Jumala õnnistustega kui kogu maailma vara ilma nendeta. Me võime olla väga rikkad, aga ilma teadmiseta, et Jumal austab meid, oleme tegelikult vaesed. − The Signs of the Times, 24. detsember 1896.
In English