Suur Õpetaja tõi oma kuulajad loodusega ühendusse, et nad võiksid kuulda häält, mis kõneleb kõigis loodud asjades, ning kui nende süda pehmenes ja mõistus muutus vastuvõtlikuks, aitas Ta neil mõista, mida tähendasid vaatepildid, millel nende silm puhkas. Tähendamissõnad, mille kaudu Talle meeldis tõe õppetunde õpetada, näitavad, kui avatud oli Tema vaim looduse mõjudele ja kui hea meelega kogus Ta igapäevase elu keskkonnast vaimulikke õpetusi.
Linnud taeva all, lilled aasal, külvaja ja seeme, karjane ja lambad – nendega illustreeris Kristus igavest tõde. Ta võttis illustratsioone ka elusündmustest, kogemuslikest faktidest, mis olid kuulajatele tuttavad – haputaigen, peidetud varandus, pärl, kalavõrk, kadunud münt, kadunud poeg, majad kaljul ja liival. Tema õppetundides oli midagi, mis huvitas iga mõistust ja puudutas iga südant. Nii muutus igapäevane töö pelgalt järjekordse vaevanägemise asemel, mis on ilma kõrgema mõtteta, pidevate vaimulikku ja nähtavamatut meenutavate asjade abil elavamaks ja ülevamaks.
Nii peame ka meie õpetama. Õpetage lapsi nägema looduses Jumala armastuse ja tarkuse väljendust ning mõtlema Temale seoses lindude, lillede ja puudega, et kõigist nähtavaist asjadest saaksid nähtamatu tõlgendajad ja kõigist elusündmustest jumaliku õpetamise vahendid.
Kui nad õpivad niiviisi õppetunde kõigist loodud asjadest ja kõigist elu kogemustest, näidake neile, et samad seadused, mis valitsevad loodust ja elusündmusi, peavad juhtima ka meid, et need on antud meie heaolu jaoks ning et ainult neile kuuletudes saame leida tõelise õnne ja edu. − „Education“, lk 102, 103.
In English