Sõjas osalemast keeldunud inimese − moraalsetel põhjustel sõjaväeteenistusest keeldunud inimese − olukord oli karm. Esimese maailmasõja ajal lubati sellistel keeldujatel teenida lahingutegevusega mitteseotud positsioonidel, kuid mõni arvas, et on vale sõjaga üldse mingit tegemist teha. „Milleks üldse keha ravida? Tuleb saata nad tagasi tulistama ja end tulistada laskma,“ oli nende põhjendus. Sellise sõjavastase veendumusega mehi panid vangi, neid ahistati ja piinati, kahel juhul koguni surnuks. Alles pärast II maailmasõda, 1948. aastal, pakkus ÜRO välja selged juhtnöörid.
Kui siis jaapanlased pommitasid Pearl Harborit ja Ameerika Ühendriigid astusid sõtta, pidi noor Desmond Doss langetama otsuse. Ta soovis selles hädaolukorras oma riiki teenida, kuid keeldus relva kandmast ja tapmast. Ta otsustas, et on valmis sõjaväes meedikuna teenima.
Sellegipoolest pidi ta läbi tegema põhiväljaõppe ning see ei olnud lõbus. Doss ei kandnud tulirelva ega tääki, ta ei söönud liha, ei osalenud laupäeval väljaõppes ja võib-olla kõige hullem oli see, et ta kandis kõikjal kaasas Piiblit ning luges seda alati, kui oli vaba aega.
Ohvitserid ei teadnud, mida temaga peale hakata.
Probleem oli selles, et Doss oli igas muus mõttes lihtsalt peaaegu täiuslik sõdur. Ta täitis oma kohustusi sama kohusetundlikult, nagu ta keeldus tapmast. Ta tegi koguni lisatööd, et hüvitada oma vabu päevi laupäeviti.
Ohvitser üritas teda üht seaduse paragrahvi kasutades ebasobivaks kuulutada. Doss oli ka sellele vastu: „Ma oleksin väga kehv kristlane, kui lepiksin sõjaväest vabastamisega vihje abil, et olen religiooni tõttu vaimselt ebaadekvaatne. Vabandage, härrased, kuid sellist vabastamist ei saa ma vastu võtta.“
Taeva sõjavägede Kuningas, me teame, et Sinu sõjaväed ei võitle liha ja verega, vaid „meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega“*, et Sinu lapsi kaitsta. Aita mul meeles pidada, et usaldaksin alati Sind, ükskõik missugused võitlused mul ka ette ei tuleks!
* Kiri efeslastele 6:12.
In English