Siin leiame veel ühe teema, mis kulgeb läbi Johannese jutustuse Jeesusest. Tema arusaamises heast sõnumist, mida meie nimetame evangeeliumiks, on kesksel kohal ülestõusmine. Ja see tahk headest sõnumitest algab Jeesuse enda ülestõusmisega, kes tõusis hauast üles ja saavutas võidu surma üle.
Kuid meie perspektiivist on selle jutustuse oluline osa, et Jeesus ei saavutanud võitu surma üle iseenda jaoks, vaid kõigi oma järelkäijate jaoks. Ta väljendas seda mõtet, kui selgitas oma tulevast ülestõusmist jüngritele veidi enne oma surma: „Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.“ (Jh 14:19) Või nagu sama autor väljendas seda Ilmutusraamatus, kui tema poole pöördus juba ülestõusnud Kristus: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.“ (Ilm 1:18) Need võtmed viitavad mõistagi meie ülestõusmisele.
Johannese 5:28 ei ütle, millal ülestõusmine toimub, vaid ainult seda, et „tuleb tund“. Johannese 6. peatükis väljendub Jeesus selgemalt: „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.“ (salm 44) Ja veel: „Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval.“ (salm 54)
Nii mõistame Johannese evangeeliumi põhjal, et see õnnis sündmus toimub aegade lõpul. Aga kui lugeda teksti Johannese 5:29 omaette, tekib mõte, et elu ülestõusmine ja hukkamõistmise ülestõusmine toimuvad samaaegselt. Ent Johannes parandab seda, kui selgitab Ilmutusraamatu 20. peatükis, et kaht ülestõusmist eraldab tuhat aastat (millennium). Kristuse järelkäijad ärkavad üles Jeesuse teisel tulekul ja õelad magavad oma haudades kuni tuhande aasta lõpuni.
Kõik kuulevad tema häält, kõik äratatakse üles, aga kui erinevad on nende saatused.
Issand, aita mul täna seada oma elu igaviku suhtes õigesse perspektiivi! Ma soovin kogu südamest kohtuda Sinuga silmast silma Sinu teisel tulekul.
In English