Mõtted tänaseks
1. Moosese raamatus on toodud Aadama järeltulijate sugupuu kuni Noa ja tema kolme pojani. Me loeme, et kuuekümne viie aastaselt sai Mahalel Jeredi isaks. Arvestades inimeste äärmiselt kõrget iga selle maa ajaloo alguses, oli Jeredil noor isa, sest Mahalel elas auväärse eani – 895 aastat. Jereist sai Eenoki isa siis, kui ta oli 162-aastane. Pärast seda elas ta veel 800 aastat ja jõudis seega veel kõrgema eani kui tema isa.
Sugupuu esitab meile kindla mustri. Tundub, et pojad elasid kauem kui nende isad. Näeme ikka veel, et see on asjade tavaline käik, kuigi tänapäeval on meie eluiga väga palju lühem. Kui vanemad kaotavad lapse, on see vastupidine igasugustele ootustele, aga seda juhtub liiga sageli. Ka Jered koges seda. Ta elas veel, kui Jumal tema poja Eenoki „ära võttis“. Eenok oli 365-aastane, kui see juhtus. See tähendab, et Jered elas oma pojast ligi kuussada aastat kauem! Meil pole aimugi, mida arvas sellest Jered. Kas ta teadis, et Jumal oli Eenoki ära võtnud? Või elas ta mõttega, et tema poeg läks kaduma ja teda ei leitud kunagi? Paljude vanemate jaoks, kes on sellise kogemuse läbi teinud, tundub see viimane variant isegi hullem kui see, kui nad teavad, et nende laps on surnud.
Pärast pattulangemist on armastatud inimeste kaotus karm reaalsus. Kuid me ootame tulevikku, kus saame koos oma armastatutega tutvuda Jeredi ja Eenoki … ja Jeesusega!
Minu palve
Armastav isa, palun lohuta kõiki neid isasid ja emasid, kes on pidanud lapse kaotama!
In English