Omaetteoleku aeg on läbi. Võiduka sisenemisega Jeruusalemma kuulutab Jeesus avalikult, et Ta on Messias.
Voogav rahvahulk hindab hetke vääriliselt, nii et Tema osaks saab uhke vastuvõtt, kui nad laotavad Tema teele oksi ja rõivaid ning hüüavad „Hoosanna Taaveti Pojale!“ See tiitel käib eksimatult Messia kohta. „Hoosanna“ tähendab „päästa, me palume sind“. Rahvas oli valmis Jeesuse päästavaks rolliks. Ent sellest pidi saama hoopis teistsugune, kui nad sel suurepärasel päeval ootasid.
Ja kust see rahvahulk tuli? Miks nad olid nii vaimustunud? Esiteks oli paasapühade aeg, mil tähistati rahva vabastamist Jumala poolt Egiptuse orjusest. Seepärast kihasid teed inimestest, kes suundusid kõikjalt juudi maailmast Jeruusalemma.
Teine asi, mida tähele panna, on see, et mitte kaugel linnast oli äsja Laatsarus surnuist üles äratatud. See silmapaistev ime oli tekitanud laialdase elevuse.
Aga võib-olla oli kõige olulisem see viis, kuidas Jeesus otsustas linna siseneda. Tema sihilik valik õhutas juba õhus leviva elevuse ja pinge hõõguvtuliseks leegiks. Evangeeliumid räägivad, et Ta sisenes linna eeslisälu seljas ratsutades. See on huvitav inimese kohta, kes oli just jalgsi tulnud kogu tee Galileast saadik. Kindlasti polnud Tal füüsilist vajadust viimased paar kilomeetrit ratsutada. Liiatigi oli Jeesus alati jalgsi kõndinud. See on ainus kord, kui leiame evangeeliumides täiskasvanud Jeesuse ratsutamas. Tema teguviis on ilmselgelt sihilik.
See juhindub prohvetikuulutusest Sakarja 9:9, kus on öeldud Jeruusalemmale: „Sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ See on Jeesuse kindel Messiaks kuulutamine. Rahval ei jää mõte arusaamatuks. Samuti mitte juudi juhtidel, kuid nende jaoks on see pigem väljakutse kui miski, mille üle rõõmustada.