MÄEJUTLUS

Kristuse Mäejutlus oli määratud rakendamiseks meie igapäevases elus. Jumala käsusõnad on nii kõikehõlmavad, et hõlmavad isegi meie mõtted. Ent vähesed-vähesed osutavad Päästja sõnadele tähelepanu! Järelikult tuleb meil kohata vastuväiteid. Mõned väidavad, et Vaim juhib neid täienisti ning seepärast pole neil eriti tarvis Jumala käsule ja igale Jumala Sõna osale tähelepanu osutada. Need, kes väidavad omavat suurt valgust, kuid pole tõe kaudu pühitsetud, on ohtlikud inimesed, ent neid saab kergesti välja selgitada. “Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu.” Js 8:20. …

Peame teadma, et meid ründavad pimedusejõud; kuid juhul, kui neile edukalt vastu seisame, rõõmustab taevas. Taevased hulgad hindavad inimhingi kõrgelt. … Ärgem olgem kellegi teise lipu all, ainult Kristuse lipu all. – Käsikiri 45, 1886.

Kristus kõneles teisiti kui ükski inimene. Mäejutlust kuulavale rahvahulgale läks räägitu – neile tuttavate asjade kaudu ilmestatud õpetused, Jumala käsk oma elavate, võrratute põhimõtetega – südamesse ja puudutas südametunnistust. Nende tuhandete seas, kes pärast Kristuse ülestõusmist ja Isa juurde minekut ühe päevaga pöördumisele tulid, oli neid, kes olid kuulnud Mäejutlust ja uskunud Kristuse sõnu.

Kui Jeesus seisis rahva hulgas, kaetuna inimlikkusega, igatses Ta avada oma jüngritele lunastusplaani sügavaid saladusi, kuid oli kurbusega sunnitud ütlema: “Mul on teile veel palju öelda, aga te ei suuda seda praegu taluda.” Ajalik ja maine oli jüngrite meeltes niivõrd segunenud vaimuliku ja igavesega, et pühad ja taevased asjad jäid varju. …

Inimhing peab imbuma läbi suure Õpetaja Vaimust selleks, et mõistusse tungiksid Jumala sügavad asjad. Tõde avardab ja rikastab mõistust. Selle ilu, puhtus, pühadus ja elustav vägi inspireerivad vastuvõtjaid ja nad ei piirdu enam oma senise tööga. Janunev hing kisendab elava Jumala järele: “Näita mulle oma au!” – Käsikiri 104, 1898.