Põhimõte, mille eest jüngrid nii kartmatult seisid, kui nad, vastates keelule edaspidi Jeesuse nimel kõnelda, olid väitnud: „Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise!“, on sama põhimõte, mille eest seisid evangeeliumi eestvõitlejad ka reformatsiooni päevil. Kui aastal 1529 saksa vürstid kogunesid Speyeri riigipäevale, esitati neile seal keisri määrus, mis piiras usuvabadust ning keelas reformeeritud õpetuste igasuguse edasise levitamise. Näis, et maailma lootused on purunenud. Kas vürstid nõustuvad määrusega? Kas suletakse evangeeliumi valgus hulkade eest, kes ikka veel viibisid pimeduses? Kogu maailma jaoks oli kaalul väga palju. Need, kes olid reformeeritud usu vastu võtnud, said seal kokku ja nende üksmeelne otsus oli: „Lükakem see määrus tagasi. Südametunnistuse küsimustes ei maksa enamuse otsused.“ (Merle d’Aubigné, „History of the Reformation“, 13. rmt, 5. ptk)
Sellest põhimõttest tuleb ka meil tänapäeval kindlalt kinni pidada. Tõe ja usuvabaduse lipp, mida evangeelse kiriku rajajad ning Jumala tunnistajad möödunud sajandite kestel on kõrgel hoidnud, on selles viimases võitluses usaldatud meie kätte. Vastutus selle suure anni eest lasub neil, keda Jumal on õnnistanud oma Sõna tundmisega. Me peame selle Sõna ülima autoriteedina vastu võtma. Me peame tunnistama inimlikku valitsust kui Jumalast seatut ning õpetama, et sellele kuuletumine selle haldussfääris on püha kohus. Kuid kui nende nõudmised lähevad vastuollu Jumala nõudmistega, siis tuleb meil kuuletuda pigem Jumalale kui inimestele. Jumala Sõna tuleb pidada ülemaks kõigest inimlikust seadusandlusest. Nõuded „nõnda ütleb kirik“ või „nõnda ütleb riik“ ei saa kõrvaldada põhimõtet „nõnda ütleb Issand“. Kristuse kroon tuleb tõsta kõrgemale maiste võimukandjate aumärkidest. …
Me ei peaks ütlema ega tegema midagi, mis vajaduseta meile takistusi põhjustaks. Me peame minema edasi Kristuse nimel, seistes meile usaldatud tõdede eest. Kui inimesed keelavad meil seda tööd teha, siis võime öelda apostlite sarnaselt: … „Me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud.“ (Apostlite teod 4:20) − „Apostlite teod“, lk 68, 69.
In English