TAEVAS AUSTAB PUHAST, OMAKASUPÜÜDMATUT USKU

Väeülem tundis oma vääritust. Kuigi ta oli võimukandja, oli tal pattukahetsev meelsus. Ta leidis, et ei ole väärt, et Jeesus Kristus oma imettegeva väega tuleb tema katuse alla. Ta uskus, et Jeesuse sõnast piisab, nii nagu ta väeülemana ise võis alluvatele sõduritele öelda: “Mine ära!” siis ta läheb, ja teisele: “Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenijale: “Tee seda!”, siis ta teeb.”

Väeülem uskus, et Kristuse lausutud sõnadest piisab tema sulase tervendamiseks. Kui Jeesus seda kuulis, imestas Ta: “Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!” …

Kui Messias tuli täpselt nii nagu prohvetikuulutused ette ütlesid, ei võtnud juudi rahvas Teda vastu. Siin oli aga mees, kes ei kuulunudki Iisraeli hulka, kel polnud neid võimalusi, mida Iisraelile oli rikkalikult jagatud, kuid kes ometi oli usus ja Kristuse hindamises kaugel ees Iisraelist, keda Issand oli teinud oma pühima, hinnalisima tõe hoidjaks.

Kes olid tõelised iisraellased? Kas juudid või paganad, barbarid, sküüdid, sulased või vabad? Jeesus “oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.” Jh 1:10, 11. See Rooma võimukandja aga tuli Jeesuse juurde ülimalt siira palvega oma halvatud, piinleva teenri pärast. Tema usk oma lihtsuses oli puhas ja omakasupüüdmatu. Ta ei palunud Jeesuselt “imetähte taevast”, vaid palus kannatav teener terveks teha. Ta ütles, et tunneb end väärituna Jeesust oma katuse all vastu võtma. Tema, kes elab kõrges ja pühas paigas, tuleb siiski ja asub elama südamelt alandlike ja kahetsevate inimeste juurde. …

Võtku inimesed vastu valgus nagu see on esitatud Jumala Sõnas, tões, ning nad omandavad kindla eesmärgi, mis võimaldab neil seista püstipäi, moraalselt iseseisvaina keset raskusi ja ohte. Kujuneb iseloom, mille kaitsevalliks on tõde ja mis jääb püsima eesseisvatel katsumuspäevadel, kui sünge oleks ka pimedusejõudude surve ja ränk viletsus, mille Jumala valmistuspäev esile toob. Õiguse põhimõtted toimivad seestpoolt väljapoole ja saavad ilmsiks. – Kiri 114, 1895.