Ilmselt ei olnud Juudas ainus jünger, kes püüdis sundida Jeesust jõudu näitama.
Johannese evangeelium lisab suure osa informatsioonist, mis on Matteuse kahest lühikesest salmist välja jäänud. Pärast Juudase suudlust kinnitas Jeesus, et Tema ongi see, keda nad on tulnud kinni võtma. Sel hetkel rahvas „taganes ja kukkus maha“ (Jh 18:6), ilmselt üleloomuliku väe ilmingu tõttu, mis anti neile, et nad ärkaks mõistma, mida nad teevad.
Kuid tundus, et see ei äratanud kedagi peale jüngrite, kes tõlgendasid seda valesti. „Jüngrid olid arvanud, et Õpetaja ei lase ennast kinni võtta, sest sama vägi, mis surus kinnivõtjad vastu maad, oleks võinud hoida neid seni, kuni Jeesus oma kaaslastega põgeneb. Jüngrid olid pettunud ja pahased, kui nägid köit, millega hakati siduma neile kalleid käsi.“ („Ajastute igatsus“, orig lk 696)
Sel hetkel tuli Peetrusele elu sisse ja ta otsustas appi asuda. Ta tõmbas mõõga ja kuigi ta lõi ülempreestri sulase peast mööda, õnnestus tal üks tema kõrvadest maha raiuda.
Kuid kõik oli asjata. Luukas räägib, et Jeesus puudutas Malkuse kõrva ja tervendas ta (Lk 22:51). Sellest sai tema jaoks igavese tähtsusega õnnistus. Ta oli kogenud Jeesuse väge ning ilmselt oli ajaks, mil Johannes evangeeliumi jutustust kirjutas, Teda Päästjana vastu võtnud. Seepärast teadis ta selle sulase nime. Ent kõik, mida Peetrus sellest kogemusest sai, oli leebe noomitus Jeesuselt: „Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?“ (Jh 18:11)
Nii palju siis väe välgatusest, mis oleks võinud algatada Messia kuningriigi või vähemalt päästnud kinni võtma tulnud ametnike käest. Juudase ja Peetruse erinevad katsed olid ebaõnnestunud. Jeesus teadis Jumala tahet ja oli selle omaks võtnud. Niisugune pühendumine oli Peetruse ja tema kaaslaste jaoks veel tulevikumuusika.
Isa, aita mul Sinu tahet mitte üksnes aktsepteerida, vaid ennast sellele alistada! Sügaval sisimas on minus Peetrus ja ma soovin kohe praegu asendada selle Jeesusega.
In English