Oli kätte jõudnud aeg Jeesuse teenimistöö järgmiseks oluliseks sammuks kadunud maailma heaks. Seni oleme näinud Tema lihakssaamist, patuta elu, surma ja ülestõusmist. Nüüd oleme Tema taevamineku tunnistajad. Siinkohal võime olla tänulikud Luukale, ainsale Piibli autorile, kes seda sündmust kirjeldab.
Esimene asi, mida tuleb taevamineku kohta tähele panna, on see, et see oli avalik. Ja see oli oluline. Teine võimalus oleks olnud vaikne kadumine, mis oleks jätnud Jeesuse hämmastunud jüngrid segadusse selles suhtes, kuhu Ta läks. See oleks tähendanud, et Jeesus ilmub oma jüngritele aina harvem, kuni lõpuks nad ei näegi Teda enam. Kokkuvõttes ei olekski nad teadnud, millesse nad usuvad.
Kuid Jeesus ei teinud niiviisi. Kõik tähtsamad jüngrid ja paljud teised nägid Teda maa pealt üles tõusmas ja taevasse naasmas. Seda sündmust ei unustanud nad iial. Nad teenisid Issandat, kes polnud tõusnud üksnes hauast, vaid ka maa pealt üles. Jeesuse lahkumisviis kasvatas usku. See meenutas jüngritele Jeesuse sõnu õhtul enne ristilöömist, kui Ta oli rääkinud, et Tema järelkäijate süda ei tarvitse ehmuda, sest Ta läheb tagasi taevasse neile aset valmistama ning tuleb hiljem neile järele. Avalik taevaminek oli selle tõotuse esimese poole nähtav, avalik demonstratsioon.
Üks tänase kirjakoha huvitavamaid aspekte on inglite küsimus: „Mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse?“ Vastus näib olevat ilmselge. Kui me näeksime kedagi oma kogudusest (või ükskõik keda) taeva poole hõljumas, siis jääksime ammuli sui sõnatult vahtima.
Jeesuse avalik taevaminek oli jüngrite jaoks äärmiselt oluline. Seetõttu nad teadsid, et teenivad ülestõusnud Issandat, kes on läinud taevasse nende eest teenima. Nad polnud üldse kindlad, mida see tähendas, kuid neil oli usk, et nad pole üksinda.
Ja meil on seesama usk.
Aitäh Sulle, Isa, Jeesuse taevamineku eest! Kui mõtleme sellele, saagu selle tähendus meie südamele ja mõistusele aina selgemaks.
In English