Põhiline uskumus nr 16: „Pühaõhtusöömaaeg: pühaõhtusöömaaeg on osasaamine Jeesuse ihu ja vere sümbolitest. Sellega me väljendame oma usku Temasse, kes on meie Issand ja Päästja. Sellest võtab osa Kristus ise, et kohtuda oma rahvaga ja kinnitada neid.“
Pühaõhtusöömaaeg ehk osasaamine on üks kristlaste kõige pühalikumaid teenistusi. Paljudel on raske seda mõista. Kristluse algusaegadel arvasid mõned, kes kuulsid „Tema ihu söömisest ja Tema vere joomisest“, et kristlased on seotud kohutavate rituaalidega.
Isegi Jeesust mõisteti vääriti, kui Ta rääkis sellega seotud põhimõtetest. Johannese 6:47−58 ütles Ta, et Ta on eluleib ning juudid hakkasid vaidlema ja selgitust nõudma, kuidas Ta saab neile oma liha süüa anda. Kui Jeesus täpsemalt selgitas, et kes iganes Tema liha sööb ja Tema verd joob, elab igavesti, siis pöörasid paljud Tema järelkäijad Talle selja, öeldes, et see on liiga raske õpetus ja nad ei suuda seda vastu võtta.
Mida nad ei suutnud vastu võtta? Ilmselgelt nad teadsid, et Jeesus ei kavatsenud sõna otseses mõttes end grillima hakata. Millele nad siis vastu olid? Sama asja vastu on ka praegu paljud, kaasa arvatud kristlased, kaasa arvatud seitsmenda päeva adventkristlased. Elu tuleb meile üksnes siis, kui võtame Ta sügavalt enda sisse, teeme Temast ja Tema õpetustest enda osa samamoodi, nagu toit, mida sööme, saab meie nahaks, luuks ja lihaks.
Ka osasaamine on ainult sümbol, nagu ristiminegi. Me ei usu, et viinamarjamahl muutub sõna otseses mõttes Kristuse vereks või et leivast saab Tema liha. See maalib meile mõjuvõimsa pildi sellest, mida tähendab kutsuda Teda sügavale enda sisse, et me saaksime luuks Tema luust ja lihaks Tema lihast.
Ära võta osa, kui sa seda ei taha.
Taevane Leib, toida mind! Tee mind oma jumaliku loomuse osaliseks*! Ela minus, tee mind uuesti enda näo järgi! Ma tõesti soovin seda. Jah, tõesti soovin!
* 2. Peetruse 1:4.
In English