Inimesed ei tohi endale lubada Jumala suure moraalinormi kõrvaleheitmist ja oma piiratud otsustusvõimele vastava normi püstitamist. Just sellepärast, et nad võrdlevad end üksteisega ja elavad enda normi kohaselt, võtab ülekohus võimust ja jahtub paljude armastus. Jumala seaduse suhtes ilmutatakse põlgust ja seetõttu julgevad paljud sellest üle astuda. Isegi need, kellel on olnud tõevalgus, kahtlevad ustavuses Jumala seadusele. Kas kurjuse hoovus, mis voolab nii võimsalt hukatuse poole, viib nad endaga kaasa? Või panevad nad julguse ja truudusega vastu ja säilitavad valitseva kurjuse keskel lojaalsuse Jumalale? …
Neil, kes teenivad väidetavalt Jumalat, on teha töö rõhutute abistamisel. Nad peavad kandma hea puu vilja. Need, kes kuuluvad tegelikult Kristusele, ei too koju ega kogudusse rõhumist. Issandat järgivad vanemad õpetavad oma lastele hoolikalt Jumala määrusi ja käske, kuid nad ei tee seda nii, et Jumala teenimine muutuks lastele vastumeelseks. Selles kodus, kus vanemad armastavad Jumalat kogu südamega, rakendatakse ellu ja õpetatakse tõde, nagu see on Jeesuses. …
Me peame ennast hoolikalt läbi uurima. … Me peame paluma Jumalalt vaimulikku silmanägemist, et võiksime märgata oma vigu ja mõista oma iseloomupuudusi. Kui oleme olnud kriitilised ja hukkamõistvad, arvustanud, rääkinud kahtlustest ja teadmatusest, siis on meil vaja ära teha kahetsemise ja uuendamise töö. Me peame käima valguses ning kõnelema sõnu, mis toovad rahu ja õnne. Hinges peab elama Jeesus. Ja seal, kus on Tema, on sünguse, nurisemise ja tusasuse asemel iseloomu meeldiv lõhn. − The Review and Herald, 12. juuni 1894.
In English