Mõtted tänaseks
Sageli näeme, et mehed ja naised, kes on kristlaseks saanud, pöörduvad tõsiste probleemide korral tagasi harjumuste juurde, mida nad tundsid enne usklikuks saamist, asjade juurde, mis on diametraalselt vastupidised kristlikule usule ja sellele, mida Piibel õpetab.
Kuningas Jerobeam I puhul olid asjaolud teistsugused. Ta tundis õiget Jumalat. Ta oli saanud põhjapoolsete suguharude kuningaks (pärast Saalomoni surma) ja otsustas poliitilistel kaalutlustel kasutusele võtta uut moodi jumalateenimise. Ta ei tahtnud, et tema rahvas käiks Jeruusalemmas Jumalat teenimas, sest see oleks tähendanud, et neil on ikka veel tugevad sidemed Juuda kuningriigiga. Seetõttu andis Jerobeam korralduse ehitada kaks uut pühamut, kuhu ta paigaldas uued altarid ja kaks kuldvasikat. Nüüdsest peale pidi tema rahvas jumalateenistustel käima nendes kohtades. „Sellest aga tuli patt.“ (1. Kuningate 12:30)
Prohvetid üritasid asjata Jerobeami tema eksituses veenda, kuid kuningas jäi oma strateegiale kindlaks. Aga kui tema pere oli kriisis, tekkis tal kabuhirm ja ta pöördus prohvet Ahija poole. Ta ei söandanud seda valikult teha, seepärast saatis ta oma naise maskeerituna. Kui Jerobeam oleks jäänud Issanda lähedale, oleks tema karjäär kuningana ja tema isiklik elu hoopis teistsugused olnud. Jerobeam on püsiv kurb näide sellest, mis juhtub, kui pöördume õigest Jumalast täiesti eemale.
Minu palve
Issand, aita mul õppida Jerobeami näitest, et minu ainus julgeolek on Sinu lähedusse jäämine!
In English