Kristus on Seaduse lõpp? Mida see tähendab? Sellel salmil on palju tõlgendusi. Üks on see, et antud salm teatab Jumala Seaduse tühistamisest, nii et kristlased on nüüd vabad tegema nii nagu neile meeldib.
Paulus kõrvaldas sellise arusaama Roomlastele 3:31, kus ta ütles, et usk hoopis kinnitab Seadust. Siis meenutas ta jällegi oma lugejaile Roomlastele 7. peatükis, et Seadus oli püha, õige, hea ja vaimulik (s. 12, 14) ning ta naaseb kristlase kohustuse juurde elada Seaduse järgi Roomlastele 12:8–10. Jeesus näis olevat samal lainepikkusel nagu Pauluski, kui Ta ütles, et pole tulnud mitte „Seadust … tühistama”, vaid täitma ja „ükski täpp ja kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad” (Mt 5:17, 18).
Teine võimalik tõlgendus, mis sobib Rm 10 konteksti, on see, et Kristus on Seaduse lõpp [hävimine] õigusele. See on enamuses tõsi. Paulus ütleb, et õigus tuleb usu läbi, mitte seadusepidamisest. Selle fakti tõeksvõtmine tähendas surma kogu legalismile algses kristluses. Niisiis märgib Paulus Rm 10:3, et kristlased ei ole alistunud Jumala õigusele, püüdes kehtestada oma õigust. Kuid õigusele pole teist teed peale alistumise.
Kuigi see tõlgendus on kindlasti tõsi, ei pruugi see olla täietähenduslik Rm 10:4 kohta. Sõna, mis on tõlgitud kui „lõpp”, tähendab ka „sihti”, „lõppeesmärki” või „täidesaatmist”. F. F. Bruce ütleb: „Kristus on see lõppeesmärk, kuhu Seadus sihib; selles Ta kehastub täiuslikuks õiguseks. ...Alates ajast, kui Kristus oli Seaduse eesmärk, on Seadus Temas leidnud täiusliku täidemineku; Jumala poolt õigeksmõistetu staatus on kättesaadav igaühele, kes usub Temasse, ja see selgitab Seaduse funktsiooni.” John Ziesler mõtleb Kristusele kui Seaduse sihile, kui ta kirjutab, et Jeesus „täitis tõotused Aabrahamile” ja nõnda „tõi esile Jumala rahva, kellel kõigil oli usk Temas.”
Pole tähtsust, kuidas keegi meie tänast salmi vaatleb, kristlased on need, kel on õigus Kristuse läbi, kes tõeliselt täitis Seadust ja tegi oma õiguse kättesaadavaks igaühele, kes Temasse usub.
In English