Kui stseen aias hakkab lõppema, on juudi juhid tülika Jeesuse viimaks kätte saanud.
Aga enne, kui uurime Jeesuse kohtuprotsesse, peame vaatama veel kord Ketsemani stseeni. Me rääkisime juba Juudase suudlusest ja Peetruse verisest mõõgast, kuid siin on veel muudki.
Esiteks näeme Jeesust kinni võtma läkitatud juute. Võiks arvata, et toimunud sündmused äratavad nad üles. Üleloomulik jõud oli ju nad maha paisanud. Ja siis veel see kõrvalugu. Kõrva on lihtne küljest ära lõigata, kuid hoopis teine asi on see külge tagasi panna. Nad olid näinud esmaklassilist imetegu. Nad olid kogu aeg nõudnud tunnustähte, nüüd oli neil neid lausa kaks. Ent nad polnud rahul. Käitudes nagu pimedad viisid nad vahistamise lõpuni. Ainult Malkus, see kõrvaga mees, oli ilmselt hakanud mõtlema selle öö sündmuste tähenduse üle.
Teiseks olid jüngrid. Sündmused olid löönud nende maailma kildudeks. Ilmselt olid nad uskunud, et Jeesus kutsub inglite leegionid, et päästa ennast ja rajada kuningriik. Nüüd, kohkunult ja täiesti segadusse viidult suutsid nad mõelda vaid oma naha päästmisele ning nüüd jätsid nad Issanda Tema hädas maha.
Ja siis on veel Jeesus, kes valitseb rahulikult olukorda. Kuidas on see võimalik, kui alles äsja oli Ta olnud oma Ketsemani-palvetes tõsises meeleheites? Vastus on, et Ta oli viimaks täielikult alistunud. Ta oli heidelnud võimsalt oma tahte ja Isa tahte vahel ning valinud Jumala tahte. Ja selle alistumisega tuli rahu, mis võimaldas Tal olla „nagu tall, keda viiakse tappa“ (Js 53:7), et Pühakiri võiks täide minna.
Jumala tahtele alistumine oli Jeesuse elu võti. Ainult alistumise kaudu võime saada seesuguse rahu, nagu oli Kristusel, kui Ta läks läbi elu kriiside.
In English