Siin on Luuka teine jutustus taevaminekust. Jeesus oli olnud pärast risti oma järelkäijatega koos nelikümmend päeva, Ta oli pakkunud neile ohtralt tõendeid ning kõnelenud Jumala riigist (Ap 1:3).
Nüüd oli Ta lahkumas ja jüngrid seisid aukartusega täidetult, kui Teda taevasse tõmmati. Ent inglid kinnitasid neile, et Jeesus tuleb nende juurde tagasi täpselt samamoodi avalikult, nagu nad olid näinud Teda lahkumas (salm 11).
Kristuse taevaminek jagas nende elu kahte ossa. See tähistas õpipoisiaja lõppu – lõppes aeg, mil lihakssaanud Jeesus neid iga päev õpetas. Kuid see andis märku ka algusest − algas aeg, mil nad jäeti ülestõusnud Issanda kogudust juhtima ja hoidma.
Luuka 4:53 on öeldud, et pärast taevamineku nägemist „pöördusid nad suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades“. See on ilmselt liiga leebelt öeldud. Ma arvan, et jüngrid ja nende sõbrad keksisid ilmselt kogu tee tagasi Jeruusalemma, hõigeldes omavahel, kui nad loendasid mõne möödunud nädala sündmusi. Neil oli suur rõõm. Ilma mingi kahtluseta teadsid nad, et neil on sõber taevas. Ja nad ei saanud sellest vaikida.
Kuid neil oli ka muid asju, mida tähele panna. Taevaminek toimus nelikümmend päeva pärast paasapüha. Nelipüha pidi olema viiekümnendal päeval. Vahepealsel ajal oli Jeesus keelanud neil Jeruusalemmast lahkuda. Ta oli käskinud neil oodata tõotatud Püha Vaimu väge.
Apostlite tegudest loeme, et Jeruusalemma naastes läksid nad „ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida“. Pärast jüngrite loetlemist räägib Luukas, et nad „kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega“ (Ap 1:12−14).
Kristlus on rohkem kui avalik rõõmustamine pühakojas. See tähendab ka Jumala poole palvetamist oma ülemise toa eraldatuses, kui palume Temalt väge tunnistada efektiivsemalt teistele usklikele ja meid ümbritsevale maailmale.
Tõsiasi on, et pikemas perspektiivis vajame vaikset aega koos Jumalaga, kui tahame, et meie avalik töö Tema heaks oleks usaldatav ja mõjuvõimas.
In English