Mõtted tänaseks
Ahab oli kuningas, kes mässas Jumala vastu rohkem kui ükski teine Iisraeli kuningas. Tema naisel Iisebelil oli talle väga halb mõju. Iisebel oli Iisraeli Jumalale vastuhakkamises ja teiste jumalate − baalide ja ašerate − teenimises oma mehest kangekaelsem. Kuid nad leidsid tulise vastase Eelijas, kelle elu oli suures ohus Ahabi ja tema naise Iisebeli pideva kritiseerimise tõttu. Jumala prohveteid Iisraelis oli süstemaatiliselt hävitatud, kuni Eelija arvas: „Mina olen ainus järelejäänud Issanda prohvet.“ (1. Kuningate 18:22) Kontrastina oli samal ajal umbes 850 prohvetit, kes teenisid Baali ja kaananlaste emajumalannat Ašerat.
Võitlus kahe leeri vahel − Ahab ja Iisebel ning nende prohvetite armee ühel pool ja Elija teisel pool − jõudis haripunkti Karmeli mäel. Eemalt vaadates tundus see olevat täiesti ebavõrdne võitlus. Kuid asjad ei ole tihtipeale sellised, nagu need tunduvad olevat. Siin ei toimunud lahing mitte kahe inimrühma vahel, vaid ainsa elava, kõigeväelise Jumala ning jõuetute, inimeste valmistatud jumaluste vahel. Kui tekkis äärmine vajadus, suutis see Jumal kõrvaldada näiliselt võitmatud vastased. Loo traagiline osa on, et Ahab ja tema naine keeldusid jätkuvalt Jumala autoriteeti tunnistamast. Veel üks kurb element on, et Eelija sattus depressiooni, kuigi oli kogenud Jumala ülimat väge. Selles suhtes on paljud meist tänapäeval Eelija moodi.
Minu palve
Kõikvõimas Jumal, aita mul märgata Sinu kõikvõimsust ning usaldada Sinu väge kunagi julgust kaotamata!
In English