Halastus on omadus, mida inimene saab jagada koos Jumalaga. Inimene võib, nagu Kristuski, hoida kinni jumalikust käsivarrest ja olla ühenduses jumaliku väega. Meile on antud halastusteenistuse kohustus kaasinimeste suhtes. Seda täites töötame koos Jumalaga. Me teeme hästi, kui oleme halastavad, nagu meie taevane Isa on halastav.
„Ma ei taha ohvrit,“ ütleb Jumal, „vaid halastust.“ Halastus on lahke ja kaastundlik. Jumala halastus ja armastus puhastavad hinge, kaunistavad südant ja kõrvaldavad elust isekuse. Halastus on jumaliku armastuse ilming ning seda osutavad need, kes Jumalaga lahutamatult ühenduses olles Teda teenivad ja peegeldavad taevast valgust kaasloodolevuste teele.
Paljude inimeste olukord nõuab tõelise halastuse osutamist. Teiste inimestega suhtlemisel peavad kristlased juhinduma halastuse ja armastuse põhimõtetest. Nad peavad ära kasutama iga võimalust aidata hädas olevaid kaasinimesi. Iga kristlase kohus on selgelt väljendatud sõnades: „Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks! Andke, ja teile antakse − hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe.“ „Nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile.“ [Luuka 6:37, 38, 31] Need on põhimõtted, mida südames kandes teeme hästi.
Hoidku need, kes soovivad täiustada Kristuse-sarnast iseloomu, alati silme ees risti, millel Kristus suri inimkonna lunastamiseks julma surma. Kandku nad alati südames samasugust halastavat meelsust, mis ajendas Päästjat meie lunastamiseks seda lõputut ohvrit tooma. − The Signs of the Times, 21. mai 1902.
In English