Mõtted tänaseks
Poliitilisest vaatenurgast oli kuningas Jerobeam II oluline kuningas. „Tema võttis tagasi Iisraeli maa-ala.“ (2. Kuningate 14:25) Ta vallutas taas alad, mis kunagi olid Saalomoni impeeriumisse kuulunud. Sellegipoolest ei kuluta teise kuningate raamatu autor temale palju aega. Põhjus on see, et ta „tegi kurja Issanda silmis“. Ta ei loobunud ühestki kurjast kombest, mille oli sisse toonud tema nimekaim (Jerobeam I), kes oli troonil sada aastat varem ja kes „oli saatnud Iisraeli pattu tegema“ (2. Kuningate 14:24)
Kuid Jumal ei hüljanud Iisraeli vaatamata kõigile valedele asjadele, mida Jerobeam toetas ja mida järgisid suured grupid ühiskonnas. „Issand nägi Iisraeli viletsust, mis oli väga kibe: Iisraelil ei olnud aitajat, ei orja ega vaba“, kuid siiski ei tahtnud Jumal Iisraeli nime taeva alt kaotada (salmid 26, 27). Ta kasutas oma rahva vaenlaste käest päästmiseks Jerobeami hoolimata tema ebajumalate kummardamise kombest ning oli ikka veel valmis Jerobeamiga suhtlema. Joona oli üks prohvetitest, kes tõi kuningale Jumala sõnumi (salm 25). Jumal ei sekkunud Jerobeami ega tema alamate teenete pärast, vaid oma armastuse ja kannatlikkuse pärast. Kuid see ei tohi kunagi olla põhjus sõnakuulmatusega jätkata. Iisraeli hilisem ajalugu näitab, et selline teguviis on tulega mängimine.
Minu palve
Tänan Sind, armastav Issand, et Sul on ka minuga väga suur kannatlikkus!
In English