JUMALA JA MINU VASTUVÕTMINE

Avaldatud 24.11.2014, rubriik Päeva sõna

Seepärast võtke vastu üksteist, nõnda nagu ka Kristus on meid vastu võtnud Jumala kirkuseks. Rm 15:7

„Võtke vastu üksteist.” Nende sõnadega pöördub Paulus tagasi oma väitluse alguse juurde Rm 14:1. Tegelikult paneb ta kogu selle ulatusliku väitluse nõrkade ja tugevate kohta kahe üleskutse vahele üksteist vastu võtta: „olge vastutulelikud” (Rm 14:1, 1968. a tõlge) ja „võtke vastu üksteist” (Rm 15:7). Mõlemad palved on adresseeritud kogu Rooma kogudusele, kuigi esimene neist innustab kogudust nõrgemate vendade suhtes vastuvõtlikud olema ning teine anub, et kõik koguduseliikmed võtaksid üksteist vastu.

John Stott märgib, et mõlemal anumisel on tugev teoloogiline põhjendus: „Nõrgem vend tuleb vastu võtta, „sest Jumal on tema vastu võtnud” (Rm 14:3) ja koguduseliikmed peavad üksteist vastu võtma „nõnda nagu ka Kristus on meid vastu võtnud” (Rm 15:7).

Paulus on lõpetanud oma lugejate nõrkadeks ja tugevateks jagamise. Pange tähele, et nende vastuvõtlikkus üksteise suhtes on lähedalt seotud õigusega usu läbi. Nii nagu Kristus võtab vastu teisi usklikke nende usu põhjal Kristusesse, nii peame ka meie kaasusklikena üksteist vastu võtma. Või nagu Paulus varem kirjutas:”sest Jumal on tema vastu võtnud. Kes oled sina, et sa mõistad kohut võõra sulase üle?” (Rm 14:3, 4). Kui Kristus on kellegi vastu võtnud, kes olen siis mina, et öelda, et ma ei võta seda inimest kristliku venna või õena? Need on olulised küsimused. Need tõstatavad veel kord üles nende inimeste vaimuliku kõrkuse probleemi, kes on haaranud trooni ja pannud ennast kaaskoguduseliikmete üle kohtunikuks. Kas me oleme unustanud, et ka meie olime väärtusetud ja oleme seda siiani? Kas meil on meelest läinud, et ka meie oleme vastu võetud tänu armule, mitte aga tänu meie endi saavutustele? Ka teiste vastuvõtmine meie poolt sõltub vaid armuevangeeliumist. Loomulikult on mõned „neist inimestest” meie jaoks ebameeldivad. Kuid seda oled ka sina! Ja seda olen ka mina! Kristlus ei ole suurte ninade religioon. Siin ei jää ruumi vaimulikule uhkusele. Ei! Nii nagu Jumal mind kõigi mu vigadega vastu võttis, nii pean ka mina teisi vastu võtma. Kristlus on muudetud elu religioon (vt Rm 12:2), Jumala armastuse ja armu näitamine igapäevases elus. Kui me selle tõe unustame, siis oleme unustanud peamise. Selleks ajaks neelame alla võib-olla juba kaameleid, samas sääski kurnates.

Jaga Facebookis