J. N. Andrews – teerajaja

Avaldatud 25.5.2019, rubriik Päeva sõna

„Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ Matteuse 28:19, 20

John Andrews oli suurt pettumust läbi elades 15-aastane. Nagu ülejäänud, oli ka tema nii pettunud ja kurb, et ei teadnud, mida edasi teha. Siis kuulis ta väikesest grupist, mis õpetas kolmanda ingli sõnumit. 14. septembril 1849. aastal võttis ta avalikult seisukoha James ja Ellen White’i ning Joseph Batesi poolt Neist said meie konfessiooni rajamise tuumik. Kolm neist olid kahekümnendates eluaastates ning Batesil oli grupis isalik roll.

Järgmisel aastal, kui Andrews oli 21-aastane, sai temast üks ajakirja Review peamisi kirjutajaid. John Andrews kirjutas, kuulutas ja reisis suvel ja talvel, headel ja halbadel teedel ning kohtades, kus polnudki veel teid. Ta pidi eriliselt toetama hingamispäeva ja kolmeinglikuulutust juba tekkiva lahkmeele tõttu. Mõned varasemad valgused, nagu näiteks O. R. L. Crozier, kõnelesid nüüd nende tõdede vastu, mida nad kord olid õpetanud. Andrews kirjutas: „Mu süda tilgub verd sinu imelikku teguviisi nähes. … Ma jätan su Jumala halastuse hoolde.“

1852. aastal, sellel ülitähtsal aastal, pidas Andrews New Yorgis koosolekute seeriaid. Ühele neist tuli esimese päeva adventpastor Loughborough, hingamispäeva kummutamiseks rikkalikult tekstidega varustatud, kuid ta oli hämmastunud, kui see noormees käsitles kõiki neid tekste oma loengus juba enne, kui Loughborough sai võimaluse neid kasutada. Selle teedrajava misjonäri töö tõi paljud valguse juurde.

Kuid teed rajada on võimalik rohkem kui üht moodi. Umbes sel ajal läksid Andrews, tema vanemad ja veel mõned Iowa osariigi piiriala kõnnumaale, et harida uudismaad uue kogukonna jaoks. Nagu paljudel teistel, nii oli ka Andrewsi tervis kehvaks läinud. Ta aitas oma vanematel vabas õhus rasket tööd teha ja paranes.

Ei tea, mis juhtuks, kui mõned meist, kes veedavad oma elu siseruumides, võtaksid aega vabas õhus füüsilise töö tegemiseks?

Looja, tänapäeva elu on nii keeruline ja ometi samal ajal nii kerge, et paljudel meist on liiga lihtne unustada Sinu loodu ja see, et Sina kavandasid meid selles elama. Meiega juhtub samamoodi nagu nende esimeste kogudusejuhtidega, kes läksid oma innukuses mõnikord liiale. Aita mul hoida tasakaalu ja meeles pidada, et ma saan Sinu heaks töötada nii heal maapinnal kui ka oma mõistuse ja sõnadega!

Jaga Facebookis