Mõtted tänaseks
Ristija Johannes teadis oma kohta. Ta oli teadlik oma sündi ümbritsevatest tähelepanuväärsetest sündmustest ja teadis, et talle oli määratud prohveti roll. Tal oli eesõigus olla tõotatud Messia „teerajaja“. Kuigi suured rahvahulgad tulid teda kuulama, ei tulnud tal mõttessegi Messiaga võistelda. Selle asemel ütles ta: „Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel.“ (Johannese 1:30)
See on imetlusväärne suhtumine. Enamikul meist on mingisugune kaasasündinud soov olla esimene või parim. Isegi Jeesuse jüngrid olid sellest mõttest pidevalt haaratud. Nad vaidlesid, kes saab kõige tähtsama koha kuningriigis, mille Jeesus pidi nende arvates peagi rajama.
Paljudel inimestel on raske teist viiulit mängida. Nad võivad näiteks ülemust kritiseerida ja arvavad, et nad ise sobiksid tegelikult juhitööks paremini. Seda fenomeni märkame ka kirikus. Aga kui Jumal on andnud meile rolli kellelegi „tee rajamiseks“, peame sellega rahul olema. Kui meil on raske või lausa võimatu, et keegi on meist „kõrgemal“, tekitab see üksnes frustratsiooni ja häda. Teeme hästi, kui kordame Ristija Johannese sõnu: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ (Johannese 3:30)
Minu palve
Aita mul, taevane Isa, anda alati esimene koht oma elus Sinule!
In English