Oleme veetnud ebaproportsionaalselt palju aega teksti Matteuse 16:13−26 juures. Oleme nende salmide üle mõtisklenud juba kümme päeva. Ja seda heal põhjusel. Need on evangeeliumi jutustuse pöördepunkt. Seni keskendusime sellele, kes Jeesus on. Pärast seda nihkub rõhk sellele, mida tähendab Messias olemine.
Selles tähenduses on kesksel kohal kaks risti – Kristuse ja meie oma. Õpetus kahest ristist – nii Messia kui ka jüngrite omast – on kristluse tähenduse tuum.
Mõistmaks täielikumalt Jeesuse õpetust seoses minu ristiga, pean meeles pidama, et patt selle kõige elementaarsemas tähenduses seab minu elu keskpunktiks minu enda ja minu tahte, mitte Jumala ja Jumala tahte. Patt on mäss Jumala vastu selles mõttes, et ma otsustan ise oma elu üle valitseda ning öelda Jumalale „ei“ ja endale „jah“.
Surema peab inimestele niivõrd omane enesekesksus. Seepärast räägib Dietrich Bonhoeffer kristlane olemise tuumast, kui ta kirjutab: „Kui Kristus kutsub inimest, palub Ta tal tulla ja surra.“
Jeesus osutas olulisele inimlikule probleemile, kui ütles, et „keegi ei saa teenida kahte isandat“ (Mt 6:24). Peamine on: kelle panen ma oma elus troonile, kas iseenda või Jumala? Ma ei saa samaaegselt mõlemat teenida. Kui seisan silmitsi Kristuse nõudega, pean kas Tema risti lööma või laskma Tal mind risti lüüa. Keskteed ei ole.
Selles kontekstis omandavad tähenduse elu kaotamine ja leidmine ning kogu maailma võitmine või kaotamine. Ma pean endalt küsima, mis on minu hind? Mis valdkonnas ja mis hetkel olen valmis oma hinge maise hüvituse eest maha müüma? Kas see on populaarsus, raha, prestiiž, armastus, lõbu või midagi muud? Kokkuvõttes pole sel mingit vahet, sest seisan ikkagi valiku ees, mis ei kao. Valik on alati Jeesuse ja millegi muu vahel.
In English