Mõtted tänaseks
Apostlite tegude 12. peatüki lugu toimub umbes kümme aastat peale Jeesuse ülestõusmist. Jeruusalemmas, Johannes Markuse ema Maarja kodus, toimub palvekoosolek. Sellel kogunemisel on pakiline põhjus. Hiljuti oli apostel Jaakobus surnud märtrina oma usu pärast. Nüüd tundub, et Peetrust ootab varsti sama saatus. Ta on vanglas ja võib-olla hukatakse varsti. Pole ime, et inimesed on tulnud kokku palvetama.
Äkitselt kostub Maarja kodu ukselt koputus. Teenijatüdruk Roode läheb uksele, et uurida välja, kes on külaline. Kui ta kuuleb Peetruse häält, ei suuda ta oma kõrvu uskuda. Segaduses unustab ta isegi ukse avada. Ta tõttab sisse ja hüüab: „Peetrus on siin! Peetrus on siin!“ Võiks ju arvata, et kõik hüppavad püsti, sest nende palvetele on vastatud, kuid reaktsioon on hoopis teistsugune. „Sa oled peast segi,“ ütlevad nad Roodele. Kuid Roode jääb kindlaks: „Ei, see on tõesti Peetrus.“ Ruumis olevad inimesed ei ole ikka veel veendunud ja vastavad: „See on tema ingel.“ (Apostlite teod 12:15) Kogu see aeg jätkab Peetrus uksele koputamist, kuni see viimaks avatakse.
See vahejuhtum peaks meid imestama panema. Koguduseliikmed paluvad imet, aga kui ime juhtub, siis ei usu peale Roode keegi, et Jumal tõesti nende palvele vastas. Kui aus olla, siis tunneb enamik meist seda tüüpi reaktsiooni ära. Muidugi me palvetame, kuid tavaliselt on meil siiski kahtlused, kas Jumal ikka vastab meile. Ja isegi kui meie hulgas on Roode, kes toob hea uudise, on meil võib-olla ikkagi raske uskuda, et Jumal on tõepoolest sekkunud.
Minu palve
Aita mul, Issand, uskuda, et Sina tõepoolest kuuled meie palveid ja vastad neile!
In English