LUGU KAHEST SAULIST – 3

Avaldatud 26.11.2015, rubriik Päeva sõna

Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev. 2. Kiri korintlastele 12:10

Kas sa oled kunagi palunud ja anunud, et Jumal midagi ära võtaks sinu südamest, sinu ihust, sinu elust – ja Ta ei teinud seda? Siis sa tunned kirglikku sügavust Pauluse ülestunnistuse taga: „Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.” (2Kr 12:8)

Endastmõistetavalt ei olnud need kiired õhtupalved enne voodisse hüppamist, need kolm palvet olid maadlusmatil anumised, et Jeesus võtaks selle ära.

Oma võitlusi silmas pidades leian ma, et on lohutav teada, et Paulus võitles sama nõrkusega: „Apostel Pauluse elu oli pidev võitlus iseendaga. … Tema tahe ja soovid olid iga päev konfliktis kohustuste ja Jumala tahtega. Oma kalduvuste järgmise asemel tegi ta Jumala tahte järgi, ükskõik kui ränk oli see tema loomusele.” („Tervise teenistuses”, lk 322) Ja kuna see kõigi aegade suurim kristlane võitles iseendaga, lubas Jumal Pauluse ellu – just nagu meiegi ellu – selle, mida Paulus üldse oma ellu ei soovinud. See on alandlikkuse raske kannatuste tee. Sest üks asi on leppida läbikukkumisega, kui sa oled ise oma läbikukkumise põhjustanud – leppida sellega ja õppida sellest. Kuid hoopis teine asi on leppida kannatustega, mida talume, kui teadlikult Jumala poolt lubatutega, et meid juhtida sügavamale Jumalale omasesse alandlikkusesse. Ma ei saa tulla sinu juurde haiglasse ja kuulutada, et sa kannatad sellepärast, et Jumal otsustas sind alandlikumaks teha. See oleks naeruväärne ja tõenäoliselt väga ekslik. Kannatusi ei põhjusta Jumal, vaid „saatana ingel” (Jeesus ütles: „See on vihamehe töö.”). Kuid ma võin minna enda kannatuste tuppa ja sosistada endale, et võib-olla kannatan ma sellepärast, et Jumal on lubanud selle, tõmbamaks mind sügavamale oma armastusse ja alandlikkusesse. Paulus ei kirjelda kusagil kellegi teise kannatusi kui jumalikku õppetundi. Kuid täiesti ühemõtteliselt teatab ta siin, et jumaliku ilmutuse kaudu sai ta teada, et kannatused on kavandatud Jumala poolt, hoidmaks teda iseenese silmis kõrgeks saamast.

Kannatused on raske tee alandlikkusele. Kuidas muidu selgitada Pauluse tänulaulu, kui Jeesus tuli pärast kolmandat palvet tema juurde eitava vastuse ja tõotusega: „Sulle piisab minu armust.” Hämmastav, hämmastav arm, mis võib muuta kannatava inimese selliseks, et ta rõõmustab kannatuste üle, mis austavad Päästjat ja alandavad teda ennast! Kas ei peaks me samamoodi toimima?

Jaga Facebookis