Aastaid tagasi, kui olin väike, olin mõrva tunnistajaks. See toimus teleris ja oli piisavalt kaua aega tagasi, et nägin kogu asja mustvalgelt. Jälgisin, kuidas mees palus oma kinnivõtjaid, et nad ei teeks talle haiget, kuid nemad eirasid mehe palveid ja viskasid ta kõrgelt rõdult alla. See stseen vaevas mu südametunnistust nii väga, et ma ei saanud sel ööl magada, sest kuigi ma teadsin, et see oli mängitud, häiris mind ikkagi, et kirjutajad võisid nii õudse asja välja mõelda. Kui aastad möödusid, liitusin muidugi nendega, kes on enne kaheksateistkümnendat sünnipäeva olnud ligi neljakümne tuhande mõrva tunnistajaks, ning sellised stseenid ei vaevanud mind enam.
Patuga on selline lugu, et mida enam sellesse sukeldume, seda vähem patusena see võib paista. Ainuüksi fakt, et oleme patusena sündinud, tähendab, et meie moraalsed mõõdikud on algusest peale rikutud: me oleme sünnipäraselt enesekesksed ja isekad ning meil endil on peaaegu võimatu mõõta, kui patused me täpselt oleme. See on nagu ebatäpse spidomeetriga autoga: võime arvata, et sõidame kenasti lubatud kiiruse piirides, kuigi tõde on, et oleme hooletud juhid. Või veel hullem, nagu oleks mootori hoiatustuled katki ja me ei mõistaks, et mootor kuumeneb üle, enne kui on liiga hilja.
Patustena puudub meil moraalne objektiivsus. Meie tahtmised ja soovid on mõõdupuu, millega oma käitumist mõõdame, ning see tähendab, et meil pole aimugi, kui väga jääb meil Jumala aust puudu. Siin astub mängu Jumala Vaim: Ta toob maailmale selguse patu kohta. Püha Vaim on väline võrdluspunkt, mis juhib meid ennast võrdlema Jumala standarditega, mitte enda omadega. See on mõõtmatult väärtuslik and: kui Jumal ei osutaks meie pattudele, ei näeks me ise neid kunagi. Täiesti omapead jäetuna oleksime kadunud.
Vaimu and on selge tõend, et Jumal on väga palju panustanud meie koju toomisesse. Hea sõnum on, et see on patus elamise vastand: mida enam elame Vaimus, seda rohkem pöörame tähelepanu ja vastame, seda selgemalt hakkame Vaimu häält märkama.
In English