Mõtted tänaseks
Kogudus Jeruusalemmas kasvas üha kiirenevas tempos ning mõne aja pärast hakkasid apostlid kaotama kontrolli kõigi tegevuste üle. Nad olid nii hõivatud evangeeliumi kuulutamise ja igasuguste korralduslike kohustuste täitmisega, et mõned olulised asjad jäid tegemata. Vähemalt nii tundsid seda mõned grupid koguduses. Kreeka keelt kõnelevad juudid hakkasid „nurisema heebrea keelt kõnelevate vastu, et igapäevases abiandmises jäetakse nende lesed kahe silma vahele.“ (Apostlite teod 6:1). Kas see oli tegelikult ka nii või ainult ettekujutus, ei saa me kunagi teada, kuid ettekujutused tekitavad tavaliselt sama palju probleeme. Seepärast otsustasid apostlid, et annavad oma teenimistöö sotsiaalse heaolu aspektid spetsiaalse juhtide rühma kätte, nimelt Nikolaose ja veel kuue mehe kätte.
Apostlite valikut ei innustanud üksnes Nikolaose ja tema kaaslaste sotsiaalsed ja organisatsioonilised oskused. Nad otsisid mehi, kes oleksid „täis ... tarkust“, kellel oleks hea maine ja keda juhiks selgelt Püha Vaim. Nende töö võis väliselt paista peamiselt praktiline ja korralduslikku laadi, kuid apostlid pidasid seda vaimulikuks tööks sama palju kui enda oma. Sel põhjusel korraldati tseremoonia nende meeste töösse pühendamiseks. See kehtib ka tänapäeval meeste ja naiste kohta, kes Nikolaose kombel tegelevad koguduses igasuguste praktiliste asjadega. Ka nende töö on vaimulik töö − seda peaks nemad ja teised koguduseliikmed alati meeles pidama.
Minu palve
Hea Jumal, aita, et ma ei unustaks kunagi, et kõik töö sinu koguduses on vaimulikku laadi!
In English