Iga päev ei ole vaimulik kõrghetk

Avaldatud 28.6.2017, rubriik Päeva sõna

Ja kui nad rahvahulga juurde tulid, astus Jeesuse juurde üks inimene, heitis ta ette põlvili ja ütles: „Issand, halasta mu poja peale, sest ta on langetõbine ja kannatab hirmsasti, sageli kukub ta tulle ja sageli vette! Ma tõin ta sinu jüngrite juurde, kuid nemad ei suutnud teda terveks teha.“ Matteuse 17:14−16

Missugune kontrast! Muutmise mäel olid Jeesus ja need kolm näinud osakest taevast. Nüüd, mäelt alla tulles, said nad allolevas elus põgusa pilgu killukesest põrgust. Tagasihoidlikult öeldes leidsid nad alla tulles eest keerulise situatsiooni.

Tegelikult oli see just niisugune olukord, mida Peetrus oli lootnud vältida, kui ta ütles mäel: „Siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja.“ (Mk 9:5) Kui Peetrus oleks saanud oma tahtmise, oleks ta sinna üles igaveseks jäänud.

Kuid Jeesus ei olnud oma missiooni unustanud. Muutmise eesmärk oli Teda selle jaoks kinnitada. Ta jõudis kohale täpselt õigel ajal, et seista silmitsi tõsise probleemiga. Üheksal jüngril oli poisi tervendamine avalikkuse ees ebaõnnestunud ja kirjatundjad tundsid selle üle rõõmu, heites kahtluse varju mitte üksnes jüngrite võimekusele, vaid sellega seoses ka Jeesusele.

Jüngrid olid äärmiselt alandatud. Sel hetkel ilmus Jeesus ja tervendas poisi. Miks oli see neil ebaõnnestunud, küsisid jüngrid Talt hiljem. See oli hea küsimus, sest Ta oli juba andnud neile „meelevalla rüvedate vaimude üle“ (Mk 6:7). Ja pärast esimeselt ilma Jeesuseta missioonilt tagasipöördumist olid nad teatanud, et nad „ajasid välja palju kurje vaime“ (salm 13). Mis oli nüüd teistmoodi? Esimene mõte on, et Jeesuse teade nädal varem, et Teda hüljatakse ja Ta sureb, oli nende usu hävitanud. Nad ei saanud anda seda, mida neil polnud. Peale selle võis neil olla halb suhtumine, võib-olla nad nurisesid seetõttu, et Peetrus, Johannes ja Jaakobus said erilise eesõiguse osaliseks minna Jeesusega kaasa, sel ajal kui nemad jäid maha.

Üks asi, mida me kindlalt teame, on see, et nende palveelu oli nõrk (Mk 9:29). Ja muidugi olid heitumine ja palve puudumine omavahel seotud. Enamik inimesi jätab palvetamise, kui on heitunud. Ometi on just siis see aeg, mil peame palvetama rohkem kui muidu.

Oleks tore, kui võiksime jääda alati mäele koos Jeesusega vaimulikku kõrghetkesse. Kuid elu karm tõsiasi on, et mäetippudele järgnevad paratamatult reaalsesse maailma „allatulemised“. Ja selles edukalt toimetulemiseks vajame palvet, isegi kui meil pole tahtmist palvetada.

Järelikult: palveta igal juhul!