Mõtted tänaseks
Hiljuti lugesin kellegi väidet, kelle nime olen unustanud: kõik me vajame aeg-ajalt kallistust. See on tõesti tõsi. Isegi neil inimestel, kes näitavad harva emotsioone, on hetked, mil nad vajavad tunnet, et keegi hoolib neist.
Paljudel Piibli lugejatel on Pauluse isiksuse suhtes üsna negatiivne arvamus. Nad peavad apostlit omajagu kaugeks inimeseks, kellele meeldis arendada teoloogiliste teemade kohta keerulisi teooriaid, mida „tavalistel“ inimestel on raske mõista. Mõnikord tundub, et ta ei hinda eriti inimestevahelisi suhteid, kui annab usklikele nõu mitte abielluda, välja arvatud siis, kui nad ei suuda vallaliseks jääda. See nõuanne käis eeskätt leskede kohta (1. Kiri korintlastele 7:8, 9).
Aga kui vaatame Paulust lähemalt, leiame, et ta oli luust ja lihast inimene, kes hindas lähedust teiste inimestega. Loe lihtsalt Kirja roomlastele 16. peatükki, kus pikk nimekiri tervitusi kümnetele inimestele Roomas. Kirjutamise ajal ei olnud ta veel Roomas käinud, kuid tundis seal juba kaunis paljusid inimesi. Loetletud inimeste hulgas on keegi Ruufus. Paulus nimetab Ruufust „Issanda valituks“ (salm 13), ilma täiendavaid üksikasju lisamata. Samuti tervitab Paulus Ruufuse ema, kes tema sõnul on talle nagu ema olnud.
Ka Paulusel oli hetki, mil ta soovis saada kallistust. Võib-olla on meie tuttavate hulgas inimesi, kelle jaoks saaksime ka nagu isa või ema olla, inimesi, kellel on vaja kallistust.
Minu palve
Armastav taevane Isa, Sa oled mind omaks võtnud ja kallistanud ning Sa oled mulle nagu isa ja ema. Aita mul Sinu kombel üksildasi kallistada!
In English