Martin Luther ütles kord, et üksinda on sama võimatu olla kristlane, kui on võimatu üksinda abielu rikkuda.
Kristlaseks olemine tähendab Kristuse ihu, koguduse, osaks saamist. Kui me seome end Kristusega, siis on meil suhted ka üksteisega. Kui usklikud saavad Jumala pärijateks, siis saavad nad üksteise kaaspärijateks. Seetõttu viitavadki kristlased tihti üksteisele kui vendadele ja õdedele. Nad on kõik Jumala perekonda vastu võetud. Koht, kus see perekond tegutseb, on kogudus. Paulus iseloomustas oma kirjades, nagu näiteks Kirjas efeslastele, kogudust kui Kristuse ihu. Kogudus on samasuguses ühenduses nagu funktsioneeriv keha.
Rm 12:4, 5 rõhutab tõde, et mitte kõigil keha liikmetel ei ole samad ülesanded. Paulus ei räägi mitte ainult koguduse ühtsusest, vaid ka selle erinevustest. Kogudusel on üks eesmärk, kuid selle erinevad liikmed annavad erineva panuse, mis sõltub nende andidest.
Liikmete paljusus on aluseks koguduse kui ihu tervisele. Nii ühtsus kui ka erinevus on koguduse igal tasemel olulised. Kui koguduses oleks igaühel minu temperament ja annid, siis oleks see üsna igav koht. See oleks ka üsna väheefektiivne. Kristlastena peame rohkem hindama nii ühtsust, mis meil on vendade ja õdedena, kui ka erinevusi, mis teeb meid efektiivseks. Tegelikult võime efektiivset kogudust määratleda kui ühtset oma erinevustes. Ja loomulikult peab see ühtsus olema Kristuses, kui kogudus tahab olla terve. Ühtsus erinevustes oli roomlaste jaoks oluline sõnum. Kuna Rooma asus impeeriumi ristteedel, koosnes Rooma kogudus paljude rahvaste ja rasside esindajatest, keda ei saanud jagada lihtsalt juutideks ja paganateks. Liikmed pidid õppima, kuidas koos töötada ning samal ajal kasutada oma erinevusi, et tõsta oma efektiivsust töötades neid ümbritseva kogukonna suunas.
Ka 21. sajandi kogudusel on samad väljakutsed. Tänapäeva suurimaid vajadusi on maksimeerida nii erinevuste kui ka ühtsuse kasulikud mõjud.
In English