Palju on neid, kes eksivad ning tunnevad häbi oma rumaluse pärast. Nad vaatavad oma eksimusi ja vigu ning see viib nad peaaegu meeleheitesse. Me ei tohi neid hingi hooletusse jätta. Kui keegi ujub vastuvoolu, siis veab vool kogu oma jõuga teda tagasi. Siruta siis talle abistav käsi, nagu Vanem Vend sirutas käe uppuvale Peetrusele. Kõnele talle lootusrikkaid sõnu, mis paneksid aluse usaldusele ja ärataksid armastuse.
Sinu vend ja õde, kelle vaim on haige, vajavad sind, nagu sina ise vajasid nende armastust. … Oma nõrkuse tundmine peaks aitama meil abistada teist tema tõsises hädas. Me ei tohi iial mööda minna ühestki kannatavast hingest, ilma et püüaksime jagada talle tröösti, millega Jumal meid trööstib.
Osadus Kristusega, isiklik suhe elava Päästjaga võimaldab mõistusel ja südamel saada võitu madalast olemusest. … [Rändajal] on vaja sõbralikku embavat kätt, õrnust täis südant, mida usaldada. Hoia tema meel mõttel, et jumalik ligiolek on alati tema kõrval, jälgides teda kogu aeg kaastundliku armastusega. …
Kui sa tegeled selle tööga, siis on sul inimsilmale nähtamatud kaaslased. Taeva inglid olid samaarlase kõrval, kes hoolitses haavatud võõra eest. Inglid taevastest õuedest seisavad kõigi kõrval, kes teevad oma kaasinimesi teenides Jumala tööd. Ja sul on ka Kristuse enda kaasabi. Tema on Taastaja, ja kui sa töötad Tema juhtimise all, siis näed suurepäraseid tulemusi.
Sinu ustavusest selles töös ei sõltu üksnes teiste heaolu, vaid ka sinu enda igavene saatus. Kristus püüab tõsta üles kõiki, kes tahavad olla Tema kaaslased, et me võiksime olla üks Temaga, nagu Tema on üks Isaga. Ta lubab meil puutuda kokku kannatuste ja viletsusega, et võiksime oma isekusest lahti saada. Ta püüab meis arendada oma iseloomuomadusi – kaastunnet, hoolivust ja armastust. Seda teenimistööd vastu võttes astume Tema kooli, et saaksime Jumala õuede jaoks kõlblikuks. − „Kristuse tähendamissõnad“, lk 387−389.
In English