Roomlastele 14. peatükk viib meid Pauluse pikima nõuandva lõiguni muudetud elu kohta (Rm 12:1, 2). Elu kohta, mis on rajatud armastuse käsule (Rm 13:8–10). Selle sõnumi peamine mõte on mitte mõista kohut nende üle, kes ei ole sinuga mõningates kristliku sõnumi jaoks vähemolulistes punktides üksmeelel. Paulus on oma lugejaid selleks peatükiks juba kirja algusest saadik ette valmistanud. Esimeses peatükis tõstatas ta küsimuse juutidest ja paganatest koguduses. Teises peatükis mõistis ta hukka teiste inimeste kritiseerimise. Ta märgib, et need, kes teiste üle kohut mõistavad, mõistavad tegelikult süüdi iseenese (Rm 2:1).
Roomlastele 14. peatükk tõstatab küsimuse, mis on igal ajastul koguduses väga olulisel kohal olnud. Leon Morris kirjutab: „Kogudus polnud kunagi mõeldud sarnase mõtteviisiga ühest rassist või ühesuguse sotsiaalse positsiooniga või ühesuguste intellektuaalsete võimetega inimeste mugavaks klubiks. Kristlased ei ole kloonid, kes on igas suhtes ühesugused. Üks raskusi, millega kogudus alati on kokku puutunud, on see, et selle liikmete hulgas on rikkaid ja vaeseid, mõjuvõimsaid ja mõjuta inimesi, inimesi igast ühiskonnakihist, vanu ja noori, täiskasvanuid ja lapsi, konservatiive ja radikaale.” Üks loomulikumaid asju on see, et ma tahaksin, et kõik koguduseliikmed usuksid ja käituksid nii nagu mina. Pealegi, minul on õigus ja mul on selle kohta piiblisalm või isegi kümme salmi, et enda õigsust tõestada. Seega, küsimus on otsustatud!
Just sellist suhtumist Paulus 14. peatükis käsitlebki. Kohe algusest peale tuleb selgeks teha, et nii „tugevad” kui „nõrgad” on mõlemad koguduseliikmed ja et Paulusel on mõlema grupi jaoks oluline sõnum. Kuigi Paulus ise peab ennast „tugevaks” (Rm 15:1), mõistab ta siiski neid, kes on „usu poolest nõrgad”, ja näitab nende suhtes poolehoidu (Rm 14:1).
Roomlastele 14:1 teeb ka selgeks, et mitte igasugune uskumus ei ole võrdse tähtsusega. Mõningaid neist nimetab Paulus „arvamisteks” või „vaieldavateks küsimusteks” (NIV) või „kahtlasteks aruteludeks” (KJV). Probleem tekib sellest, kui me peame kõike, mida usume, võrdselt oluliseks ja püüame siis oma arvamust teistele peale suruda.
In English