Deprecated: mysql_connect(): The mysql extension is deprecated and will be removed in the future: use mysqli or PDO instead in /data/www/advent.ee/www/tervis/index.php on line 12
Terviselehekülg

 




 "Allergiavaba" kosmeetika?
 Menopausi järgne luude hõrenemine – mis see on?
 PÄIKESEPAISTE
 Siis, kui luu on katki
 Ajakirjandus ja kloonimine
 Millal kloonida inimest?
 Doonorlusest
 Suitsetamise kahjulikkus veel suurem kui seni arvatud
 Eesti karskusliikumise juhist Atko Virust
 Varikoos - veenilaiendid
 Ära püüa kõhnuda, vaid võta kaalus juurde.
 Kuidas saada ilusaks?
 Reisime soojale maale!
 Taimetoitlusest nii ja teisiti
 Kuidas teha aiatöid ilma seljavaluta?
 Kulturism ja tervis
 Kevadväsimuse vastu
 Lühidalt väsimusest
 Olge terved!
Eesti karskusliikumise juhist Atko Virust

Härra Atko-Meeme Viru võitleb ühte head võitlemist. Olles Karskusühenduse AVE (Alkoholivaba Eesti) nõukogu esimees püüab ta panna alkoholilembeseid eestlasi oma peaga mõtlema. Lisaks karskusühenduse tööle on Atko Viru Olümpiaakadeemia president, EOK endine asepresident, Tartu Ülikooli Spordifüsioloogia õppetooli emeriitprofessor ning ta pälvis hiljuti Vabariigi Valitsuselt spordipreemia elutööpreemia. Kõige selle juures on ta äärmiselt meeldiva ja tagasihoidliku käitumisega. Tõeliselt meeldiv tutvus.

Rääkige kõigepealt iseendast ja ka sellest, kuidas on see karskustöö teie jaoks nii tähtsaks kujunenud?
Koolipõlvest peale olen ma väga intensiivselt spordiga tegelenud ja see pani ka oma teatud piiri suhtumistes alkoholisse, suitsetamisse paika. Hiljem edaspidiselt ei saa ma öelda, et see oleks nii domineeriv minu elus, kuid ma jälgisin siiski seda, et ma ei rikuks oma töövõimet ja ei kahjustaks seda aega, mis mul kasutada on. 1985 aastal, kui Gorbatshov viis läbi oma kohustusliku alkoholireformi, siis pidi igas asutuses olema oma organisatsioon, kes tegeles karskusidee levitamisega. Kõigepealt sattusin ma Ülikooli vastavasse organisatsiooni ja sealt lähetati mind ka Tartu linna organisatsiooni juhatusse. Mind valiti selle Tartu linna organisatsiooni esimeheks. Esimese hooga tundus see mulle ootamatu ülesandena, ma teadsin, et karsklastesse on üldiselt sellise halvustava pilguga suhtutud ja ma ei olnud sugugi vaimustatud sellest. Kuid siis mõtlesin selle üle järele. Olen alati rääkinud, et tervislik olla, selleks peab olema kehaliselt aktiivne, kuid kui samal ajal inimene teist jalga pidi läheb hoopis teist teed mööda, rikkudes oma tervist, siis lõpptulemus on küsitav ja teeme sedasi kilplaste tööd. Seetõttu ma taipasin, et ku ma ühelt poolt propageerin tervist, siis ka teiselt poolt pean propageerima tervisekahjustustest hoidumist. Õppisin tundma seda ajalugu Eestis ja mida teistes riikides tehakse.

Edasi järgmine samm oli see, et mind valiti ka Eesti organisatsiooni esimeheks, siis oli juba aeg nii kaugele jõudnud, et me võtsime nõuks nõutada esmalt omale üleliidulise organisatsiooni koosseisus autonoomia. See ei leidnud muidugi heakskiitmist, kuid sellest me suurt ei hoolinud ning 1989 aastal, kui Eesti Karskusliikumine tähistas oma sajandat aastapäeva, mida me väga pidulikult ja laiahaardeliselt tegime, siis otsustasime likvideerida see sunnitult tekkinud organisatsioon ja selle asemele taastada Eesti Karskusliit. Saime head koostööd Soome, Rootsi ja Norraga kõigis nendes küsimustes. 1990 aastal kutsuti mind Stavangeri, Norrasse, Põhjamaade Karskus Kongressile, kus muuhulgas meenutati, et 26. Aastal oli selline kongress Tartus ja seal võeti Eesti Karskusliit uuesti Põhjamaade Karskusühenduste liikmeks. Seega siis Eesti Karskusliit oli üks esimesi, kes selle laulva revolutsiooni ajal saavutas oma koha rahvusvahelise organisatsiooni koostises.

Paraku järgnes tagasilöök. See seisnes selles, et loobumisega üleliidulisest organisatsioonis osalemisega, loobusime sisuliselt ka rahadest. Ja varsti selgus, et ka ruumidest jääme ilma. Kui Eesti oli juba iseseisev, siis ei tahtnud tollased võimul olijad kuulda midagi karskusliikumisest, kuna seda nimetati kommunistlikuks igandiks, kuigi kommunistlik reziim vastupidiselt süvendas Eestimaa ja ka kogu Venemaa alkoholiseerimist.

Vahepeal ma keskendusin muudele tegemistele ja ma jäin kõrvale karskusliikumise juhtimisest, kuigi ma ajakirjanduse tasemel püüdsin midagi avaldada, kuigi see oli ka väga raske, kuna valitses üldine vastuseis. Kuna aga Eestis läks olukord aina hullemaks  alkohol levis ja sellega kaasnesid mitmed ühiskondlikud pahed, siis tulime Tartus kokku ühe väikse grupiga ja hakkasime arutama, et kas Tartusse ei peaks rajama ühe organisatsiooni, millega saaks näidata, et oleks võimalik luua vastukaalu Eesti alkoholiseerimisele. See organisatsioon pidevalt laienes. Õige pea oli koos juba 25 inimest ja siis nägime, et võime hakata looma oma ametlikku organisatsiooni. Panime paika 5. Jaanuar 2001. aasta, mil pidi toimuma asutamiskoosolek. Kokku tuli üle saja inimese. Pidulikule asutamisaktile kirjutas alla 102 inimest. Seega olime saavutanud ühe olulise võidu. Olime leidnud, et rahva hulgas on vastuvõttu sellele ideele, mille nimel me välja astusime ning kõik ei ole nõus selle ulatusliku Eesti alkoholiseerimisega.

Rääkige mõne sõnaga nendest inimestest, kes sellele asutamislepingule alla kirjutasid. Mis elualade esindajad nad olid? Kui vanade inimestega oli tegemist?
Üldiselt peab ütlema, et see 102 inimest haaras endasse küllaltki laia diapasooni. Auditooriumis olid mõned koolilapsed, nii gümnaasiumi õpilased, kui ka tudengid. Vägagi palju oli ka pensionäre. Nende hulgas ka tuntud Eesti rahva tuleviku pärast muretseja Aino Järvesoo.

Oli arste, kooliõpetajaid, poliitikuid, näiteks Riigikogu liikmed Ignar Fjuk, Tõnu Kauba, Mai Treial. Samuti oli inimesi politseist, piirivalvest aga ka talupidajaid. Oli üks väliseestlane Elvast, kes oli Kanadast tagasi tulnud, põllumajandusinsener, kes tahtis luua näidispõllumajandus ettevõtte, kuid midagi ei tulnud välja, sest ta ei leidnud kainet töömeest.
Kui hakkasime oma juhtorganeid moodustama, siis tahtsime, et see oleks kahesuunaline: ühe suuna moodustaks sellealase kogemusega inimeste nõukogu, kes oleksid nagu nõuandjad aga teisel poolel oleksid siis nooremad, kes moodustaks juhatuse. Kahjuks siiski see juhatus päris tööle ei hakanud ja nii pidi nõukogu mõlemad rollid täitma. Kaasalööjaid oli palju, kuid praktiliselt tegijaid oli vähe.
Selle aasta suureks võiduks on see, et me suutsime asutada noorte sektsiooni, kes on väga energilised ja teotahtelised, kuid muidugi oma õpingute poolt tugevasti limiteeritud.

Te mainisite, et Vabariigi alguses oli suhtumine Teisse, kui ühte kommunistlikusse igandisse. Kuidas see mentaliteet on muutunud?
Möödunud aastal võttis Riigikogu vastu Alkoholiseaduse. Ja peab ütlema, et Riigikogus moodustus üks tubli tuumik, kes püüdis seda seadust kujundada selliseks, et see vastaks kehtivale sotsiaalolukorrale. See tuumik ei olnud parteiliselt sõltuv. Esindajaid oli erinevatest parteidest. Lisaks nendele, keda ma mainisin, oli aktiivselt muudatusettepanekuid esitamas Siiri Oviir, Liia Hänni, Mari-Ann Kelam ja veel terve rida teisi. Ignar Fjuk tegi 34 parandusettepanekut, nendest enamus lükati küll tagasi. Hääletamisel kujunes olukord umbes selliseks, et 24 hääletas parandusettepanekute vastu ja 20 oli parandusettepanekute poolt. Vahekord oli seega üsna napp, kuid siiski selgelt tuntav. Eks kardeti kõikvõimalikke piiranguid, nii sotsiaalseid, kui ka majanduslikke. Hilisem arutamine Riigikogu liikmetega selgitas, et hääletamise tulemus oleks võinud veelgi hullem olla. Ainult 40 inimest hääletas sellepärast, et ülejäänud olid puhvetis ja kui see puhvetipartei oleks saali tulnud, oleks muidugi tulemus hoopis teine olnud.

Milline siis see seadus välja näeb? Mis Teid seal seaduses eriti vaevab?
On kaks põhiküsimust, millega ma üldse selle seaduse juures rahul ei ole. Esimene punkt näeb ette, et alkoholi tohib müüa koolides. Tõsi küll  õppetööst vabal ajal. Põhjendati seda sellega, et kui vilistlased tulevad kooli ja tahavad shampust juua, siis kust nad peaksid seda hankima. Mina näen seda asja nii, et me peaksime lähtuma pühaduse mõistest. Teie teate väga hästi seda, see on kristlastele ju kogu tegevuse aluseks. Aga need, kes otseselt ei ole usuga seotud, ka need peaksid omaks võtma teatud pühadused. Pühadus peaks olema leib, perekond, haridus, kool. Minu meelest on selline seadus kooli üle irvitamine.

Teine koht, kus soovisin, et seadus oleks seadnud piirangud, on spordivõistlused ja spordirajatised üldse. Aga ka see ei läinud läbi.
Teatud edusammuna oli muidugi see, et tänavakaubanduses ei tohi enam alkoholi müüa. Siiski müügikoha pealt on tähelepanuvääriv tõsiasi, et näiteks terve Soome peale on seaduslikke alkoholimüügikohti vähem, kui Tallinna linnas.

Näha on, et AVE üheks peamiseks tegutsemisalaks ongi seadusandlus, kuid millega saaks kaasa aidata tavainimesed, kelle mõju Riigikokku ei ulatu?
Väga tähtis on kindlasti see, et piirangud toimivad siis, kui on vastav suhtumine. Ilma selleta jäävad piirangud siiski formaalseks. Seega näeme vajaliku olevat järgmiste punktide omaksvõtmise kogu rahva poolt:
1. Alkohol ei ole igapäevane elu vajadus.
2. Alkoholi tarbimist tuleb käsitleda kui pahet. Siingi jõuame sellise religiooni probleemi juurde  mis on patt. Patutunnetamine on siinjuures kõige tähtsam.
3. Purjusolek on häbiväärne. Inimene häbistab ennast ja teisi.
4. Rasedatel ja imetavatel naistel on alkohol absoluutselt keelatud.
5. Noorte hulgast tuleb alkohol välja juurida.

Kuid me mõistame, et käsu ja keeluga seda teha ei saa. Nii me soovimegi, et tekiks selline vabatahtlik ringkond inimesi, kes oleksid valmis minema koolidesse, kus tõstatada üles arutlusteemana oma isikliku elu planeerimise küsimus. Küsimus peaks noortle olema: Kes ma siis olen? Kas oma elu kõige parem elaja või alkoholiäri kasumi suurendajaks? Noortele tuleb õpetada, et unistustest tuleb seada elu eesmärgid ja seda, kui tähtsat rolli mängib selles tervis. Ehk hakkab siis liikuma ja muutuma noorte suhtumine alkoholi, aga ka narkootikumidesse ja suitsetamisse.

Mis te arvate, millest tulenevalt on noored nii kergesti sõltuvuste lõksu langevad?
Üks asi on kindlasti soov näida täiskasvanulikuna. Siit edasi järgneb edasi tahe näida üleolevana etteseatud normidesse.

Eks ka vanema sugupõlve mõju võib olla kahetine. Üks võib olla halb, kus perekondlik eeskuju pigemini lükkab nendesse sõltuvustesse, kuid teine on kindlasti positiivne eekuju, kui vanemad elavad tervislikult ja selgitavad oma lastele alkoholi ja tubaka mõju tervisele.

Suurt mõju avaldab kindlasti ka kollane meedia, kes esitab noorte iidolite eraelu, mille loomulikuks osaks on alkohol. Mulle üldse ei meeldi näiteks see, kui spordiajakirjanduski alati uurib võitjatelt, et kuidas te siis plaanite seda tähistada ja nii edasi. Kuid tore on see, et kõik sportlased ei lähe sellega kaasa. Mäletan, et kui Noolele anti üle kuldmedal, siis kohalolijad eestlased läksid võitu tähistama ühte kohalikku baari, kus ka Nool oli. Tallegi anti klaas pihku. Reporter hoidis kaamerat väsimatult Erki peal, oodates, et millal ta selle klaasi nüüd suule paneb. Aga Nool ei pannud.
Käite Olümpiakomitee kaudu läbi paljude Eesti tippsportlastega.

Kuidas karskuse külje pealt vaadatuna nende seas üldiselt olukord on?
Kes on ikkagi tippklassi mees, see on aru saanud, et ta peab pidevalt oma tervisele mõtlema. Seal samas on siiski vähe selliseid, kes tahaksid meiega liituda ja seda ideed propageerima hakata. Paljud jätavad endale vaba võimaluse mõnikord klaasi tõsta.

Mis te arvate, kas alkoholism on millegi tagajärg või ongi see enamuste kurjade juur meie ühiskonnas?
Jah, olukord on päris hull. Eestlane joob statistika kohaselt 15 liitrit absoluutset alkoholi aastas. Ühelt poolt on probleemiks kindlasti ühiskonna kihistumine. See mõjutab väga tugevasti ka alkoholi kasutamist. Inimestel tekib lootusetuse situatsioon ja inimesed otsivad lahendust pudelist. Alkoholiseeritus hakkab levima ka siis, kui on üldine poliitiline ängistus.
Teine pool on aga see, et alkoholi tootjat on väga huvitatud oma kasumist ja selle nimel annavad nad suured summad reklaamile ning püüavad kujundada mitmesuguseid alkoholitarbimise tavasid ja kõik see hakkab ühiskonnale mõjuma. Alguses hakkavad inimesed kombe kohaselt klaasi tõstma koos teistega. Järgmine samm on alkoholilembelisus, siit edasi alkoholist sõltuvus ja veel edasi juba päris alkoholism.

Näiteks võiks tuua mõni aasta tagasi tehtud noore pere õlleprojekt. Sellega tunnistati, et nende sihtgrupiks on noored inimesed ja noored pered. Kommentaare pole siia vajagi!

Küsitles Lauri Beekmann