Kogemuste kotike: Ma olen Jumala oma!

Avaldatud 20.12.2019, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Jumal käib iga inimese kõrval siin patust rüvetatud maal ja ootab, millal me seda märkame. Ootab, millal see märkamine saab nii valdavaks, et meiegi ütleme koos järgneva tunnistuse kirja pannud Kristiga: „Ma olen Jumala oma!“ Tegelikult kuulume ju kõik Jumalale, sest Tema on meid loonud. Teadlikult või teadmatult oleme end oma valikutega kõik millalgi saatanale müünud ja siis tuleb Jumal taas ja ostab oma Poja ristisurma hinnaga juba loomise kaudu Talle kuuluvad inimlapsed tagasi. Me oleme kahekordselt Tema omad, ometi ootab Jumal, millal meie, veendununa Tema armastuses ja jumalatu elu mõttetuses, seda tunnistame, millal meie ütleme: „Ma olen Jumala oma!“ 

Ma soovin väga teiega jagada oma usuletuleku tunnistust. Kui ma olin usus vastsündinu mõistmisega, siis olid teiste tunnistused mulle nagu beebile kasvuks vajalik piim. Need andsid mulle nii palju lootust, usku, julgust ja rõõmu jätkata oma teekonda Jumala järel käies. Need usutunnistused on nagu kullatünnid! Neid tuleb alati jagada ja julgeda rääkida, sest kui räägime Jumala vägevatest tegudest, oleme sedasi ka valguseks. 

Lapsena ei teadnud ma Jumalast enne midagi, kui Jehoova tunnistajad tulid meie kodu ukse taha ja ema nad sisse lubas. Mina olin siis 5–6-aastane, täpselt ei mäleta. Ja ma sain oma esimese lastepiibli. Jehoova tunnistajast noor naine luges mulle ette maailma loomise ja Eedeni aia ning esimese mehe ja naise loomise lugusid. Ma olin nii haaratud! Ma hoidsin seda Piiblit väga ja lugesin selle ka läbi. Aga ega me emaga ei hakanud kusagil koguduses käima ja meie teadmised Jumalast jäid piiratuks. Me teadsime, et Jumala poole tohib palvetada ja Ta kuuleb palveid. 

Kui olin 16-aastane, keerasin Jumalale selja. Ma armusin väga ühte poissi, kes naeris mu välja, kui sai teada, et ma usun Jumalasse. Tema „faktid“ kitkusid mu nõrga usu minust välja ja sealt läksin ma edasi Jumala poole pöördumata. Aga nüüd võin tagasi vaadates öelda, et Jumal ei jätnud mind, kuigi mina jätsin Tema. Ta käis mul kogu aeg kaasas ja hoidis mind sattumast kõige hullematesse olukordadesse. Kui mina ei tahtnud enam Jumalaga mingit tegemist teha, siis tekkis mu sisse tühjus, mida hakkasin täitma aseainetega. Minu puhul said selleks tubakas, arvutimängud, seltskond, alkohol, raha ja peod. Nii elasin ma aastaid. Hakkasin varakult, juba enne 18. eluaastat, suitsetama ja jooma. Mulle sai suitsetamine väga armsaks ja mind ei häirinud sugugi teadmine, et see mind tapab. 

2015. või 2016. aasta paiku juhtis Jumal mind kokku nüüdseks minu armsa usuõe Mallega, kes on mulle nagu vanem õde, aga toona olime kolleegid suures liinitöötehases. Mind paigutati mõneks ajaks teise liini taha ja seal tutvusin paljude naistega. Ühel päeval ütles kolleeg mulle: „Sind pannakse usuhulluga kokku.“ See sõna „usuhull“ äratas minus üles sõrgu vastu ajava kitse, kes ei tahtnud usust mitte midagi kuulda. Olin kokku puutunud selliste kristlastega, kes pigem heitsid tugevat varju Jumala nimele ja väele. Minus oli puhkemas mässumeelne torm, mis oli valmis verbaalselt hävitama kõik ettejääjad. Ainult ärge rääkige mulle usust ja kõik on korras! Siis see n-ö usuhull saabuski. Mind tegi kohe rahulikuks ja relvituks tema siiras ning lahke pilk, naeratus ja see hääl, millega ta mind tervitas. Ma ei suutnud talle kuidagi haiget teha. Olin viisakas ja suhtlesin pinnapealselt. Olin valmis talle sõrgu vastu ajama, niipea kui ta peaks hakkama minuga Jumalast rääkima. Tunnid ja päevad möödusid ja ta ei rääkinud sõnagi Jumalast. Ma mõtlesin endamisi: „Mis usuhull see säherdune on, kes ei pajatagi lakkamatult oma usust?“ Mul formuleerusid mõtteis oma küsimused Jumala, Piibli, ajaloo ja usu kohta. Ja usu teemal hakkasin rääkima hoopis mina ise! Kõigile mu küsimustele oli temal vastus varnast võtta ja need vastused olid head ja tõid rahu. Esimest korda tekkisid mul sel teemal mingisugused teadmised. Ma ei tundnud enam sellist vastikust kristlaste suhtes, sest tema oli esimene kristlane, kes heitis Jumala nimele palju valgust ja tõi au.

Märkasin ühel hetkel, et Malle läks igal reedel enne päikeseloojangut ära koju ja ühelgi laupäeval teda tööl ei olnud. Alguses olin ma veidi pahane, et mida ta endale õige lubab! Olin kade, sest mina tahtsin ka vaba nädalavahetust, et oma toonaste sõpradega peole minna. Kui Malle pühapäeval tööle naasis, siis küsisin ma tema puudumiste kohta, et mis selle taga on. Ta ütles, et ta käib laupäeviti koguduses ja teenib Jumalat. Mina kohe: „Aga kõik kristlased käivad ju pühapäeviti kirikus?“ Siis ta vastas mulle, et Piiblis on Jumal käskinud meil pidada Tema hingamispäeva ja hingamispäev on laupäeval. Ma ei saanud ikka täpselt aru, miks teised käivad pühapäeviti kirikus, aga jätsin selle teema sinnapaika. Ent siis märkasin midagi, mis pani mind maailma nägema teise nurga alt: need kristlased, kes meil töötasid ja pühapäeva pühaks pidasid, olid pühapäeviti tööl! Milline kontrast! 

Tööle saabusid muutuste tuuled ja ülemused vahetusid. Kui vanale juhile polnud Malle hingamispäevad vastumeelsed ja ta tuli talle vastu, siis uuele ülemusele jäi see hingamispäeva teema vägagi silma. Oli reede ja uus ülemus kutsus Malle kontorisse läbirääkimistele. Malle oli seal tubli ega häbenenud sugugi oma usku ja veendumusi. Ta valgustas ka uut ülemust, aga see ei heidutanud meest ja ta pani Malle valiku ette: „Sa kas töötad edasi või lahkud siit firmast.“ Malle tuli tagasi liini äärde ja oli näha, et ta oli häiritud. Ta näol peegeldus murede meri. Ta ütles mulle, et kavatseb Jumalale truuks jääda ja enne kui päike jõudis loojuda, oli Malle läinud. Tema usukindlus oli nii imetlusväärne ja see liigutas mind võimsalt. Möödusid kuud, vist isegi aasta, kui ma olin endiste sõpradega, me kuulasime klubimuusikat ja jõime veini ning käisime rõdul suitsetamas. Me valmistusime klubisse minekuks. Ma olin ehtne klubitaja, käisin seal korra nädalas kindlasti, vahel lausa kaks korda. Mulle tundus, et klubis olen ma vaba ja muusika sees ärkas minus keegi palju põnevam inimene.

Ühel hetkel kuulsin oma mõtteis täiesti võõrast häält ja uut mõtlemist, mis küsis: „Miks sa mind vihkad?“ Ma ehmatasin natuke ära, sest sellist asja polnud enne veel juhtunud, et minu peas oleksid mõtted, mida ma ise ei vali või kontrolli. See hääl küsis veel: „Miks sa mind vihkad? Mida ma sulle halba olen teinud? Sa ei tunnegi mind.“ Siis sain ma väga hästi aru, et see ei ole enam mina ega minu fantaasialend, vaid Jumal ise kõnetab mind, sest samal ajal tuletas Ta mu peas meelde kõik kõlakad, mida olin Jumala kohta kuulnud. Et Jumal on türann, kes piinab igaveses põrgus inimesi; koletis, kes surub oma usku inimestele peale vägisi ja verd valades. Ma pidin sealsamas endale tunnistama, et ma tõesti ei teadnud Jumala kohta mitte midagi ega tundnud meie Jumalat üldse. Olin väga liigutatud, et suur universumi Looja tunneb huvi minusuguse õudse patustaja vastu. Sealsamas lõpetasin Jumala vastu mässamise ja andsin end Talle, lubades Tal minuga teha, mida Ta iganes soovib, sest olin piisavalt saanud maitsta maailma patte ja need ei teeninud mind hästi. Nüüd tahtsin ma seda, mida Jumal tahab mulle anda. 

See kogemus jäi mulle südamesse ja saatis mind kaua. See elu, mida ma olin elanud, muutus iga päevaga üha tühjemaks ja tühjemaks. Enam ei suutnud need aseained täita isegi põhja üheainsa piisaga. Jätsin maha endise eluviisi ja lõpetasin koguni oma sõpradega läbikäimise, sest nemad ei sallinud üldse seda, kui ma küsisin, mida nemad Jumalast arvavad. Sealt tuli vaid tuld ja sappi. Jumal aitas mul loobuda alkoholist ja suitsetamisest. Suitsetamisega olid mul eelnevalt sellised lood, et ma püüdsin mitu korda seda maha jätta ja viskasin väga enesekindlalt suitsupaki tööl prügikasti. Mõned tunnid hiljem võttis maad mu sõltuvus ja sukeldusin pakile järele. Mu sõltuvus oli nii tugev. Aga nüüd tuli Jumal ise mulle appi ja Ta aitas mind sellest kuristikust üle, kuhu ma muidu ikka ja jälle sisse kukkusin. Mul oli tahe ja ma tegin ka järgmise sammu: kaotasin suitsud ka oma lähedusest. Ja nüüd võttis Jumal mu sõltuvuse ning kaotas selle sootuks, andes asemele jõu ja rahu. 

Kuna ma enam ei puigelnud Jumalale vastu, siis Ta puhastas Püha Vaimu templit kõigest laastavast, ka valedest arvamustest. Ühel suvehommikul 2016. aastal jalutasin koos oma 6-aastase pojaga Elva linnas. Oli laupäev ja mulle meenus, et Malle käis laupäeviti koguduses. Ja minul oli tohutu igatsus Jumala ja janu elava vee järele. Teadsin, kus asub Elvas seitsmenda päeva adventistide kogudus, sest jalutasin sageli selle koguduse teadetetahvlist mööda, kus oli kirjas ajakava. Jõudsin sinna enne kümmet ja uurisin veel kord ajakava. Samal hetkel sõitis hoovi toonane pastor Vitali. Ta oli kohe sellise näoga, et tahab minuga kõnelema hakata. Aga mina lõin kohutavalt araks ja pagesin ümber nurga põõsaste taha peitu ning minu sees toimus suur võitlus – üks osa tahtis väga minna ja teine osa tundis piiritut häbi, et ma üldse seal olin. Jumalale tänu, et pastor ei tulnud mulle järele, sest siis oleksin minema jooksnud. Aga siis kõneles Jumal minuga: „Tule sisse, ma ootan sind seal.“ 

Pärast seda kadus minus igasugune vastupanu ja läksin julgesti ja rõõmuga kogudusse. Pastorit ma ka enam ei kartnud. Ütlesin, et tean üht koguduseliiget – Mallet. Pastor läks ja otsis ta üles ja Malle tuli mulle vastu. See oli väga julgustav! Mallekest nähes täitusime mõlemad suure rõõmuga ja muljetasime, enne kui piiblitund pihta hakkas. Kõik, mida ma tol päeval seal kuulsin, oli mulle nagu janu kustutav vesi ja mu usk sai jõudu ja suurust juurde. Olin veendunud, et hakkangi siin käima. 

Siis saabusid mu ellu rünnakud vastasleerist. Igal reede õhtul sain tohutud peavalud, mis olid nii tugevad, et panid lausa oksendama ja surma paluma. Need olid talumatud. Mõned hingamispäevad jäid vahele ja kui ma ühel reedel sain valutult magama minna ning end teenistuse jaoks välja puhata, siis ma ka läksin kogudusse. Malle tundis muret, mis minuga juhtus, et ma ei saanud tulla, ja rääkisin talle. Ta ütles: „See on saatana rünnak. Saatan ei taha sind käest lasta ja takistab sind Jumala juurde jõudmast.“ Sel hetkel tundus see nii tobe, nii sõge, et mul oli korra tunne, et nüüd ajab Malle küll usuhullu juttu. Aga see, mida ta ütles, ei ununenud sugugi. Tuli uus reede ja tuli ka see talumatu peavalu. Siis sain ma Malle jutust aru. Siis taipasin, et see ei ole tavaline peavalu, sest mis peavalu valib reede õhtud, et mind piinata? Mõistsin saatana viha ja seda, et kui ma Jumala poolele kindlalt üle ei lähe, olen saatanale kui mängukann. Kui tähtis on see valik? Kui suur on selle valiku tulemus? Nii tähtis ja suur, et saatan püüab igati mind sellest eemale kiskuda! Sealsamas, selles põrgulikult talumatus peavalus piineldes võtsin vastu otsuse saada 100% Jumala omaks ja tunnistasin seda ka saatanale valjult karjudes: „Ma olen Jumala oma! Ma olen Jumala oma! Ma tahan Jumala juurde ja lähen homme Jumala kogudusse isegi siis, kui ma ei saa terve öö magada ja pean sinna jõudmiseks kõhuli läbi Elva linna minema! Ma lähen Jumala juurde!“ Ei läinud sekundit ka pärast selle väljaütlemist, kui valu kadus täiesti ja väga äkki. Ma olin vaba! Saatan ei saanud tol korral mulle enam mitte midagi teha, sest mind ümbritsesid müürina Jumala inglid. Sealt alates käin truult hingamispäeviti koguduses ja tahan jääda Jumala juurde surmani. 

Sain ristitud 2017. aasta suvel ja mul on Jumalaga palju imelisi kogemusi. Tahan väga kasvada Jumala tundmises ja usus, et ma ei pudeneks Temast lahti, kui tulevad tormid. Saades teada, mis on Jumalale meelepärane ja vastumeelne, olen teinud oma elus palju muutusi. Ühtlasi olen ka kogenud, et kui püüan elada Jumala plaanide kohaselt iseenda jõuga, siis ma komistan ja kukun. Aga Tema on ka siis sealsamas mu kõrval ja Ta tõstab mind taas üles ning õpetab, et ilma Temata ei suudagi ma midagi. Nii see on! Ilma Jumala headuseta ei suuda ka mina olla lahke ega hea, aga kui veeta oma aega palves ja Sõna uurides, siis midagi minuga juhtub. Olen märganud oma hirmu ja viha ja halbade mõtete kadumist, need on asendatud heade asjadega minu sees. Ma arvan, et Jumala läheduses olek pole mitte soovituslik, vaid kohustuslik, sest kuidas muidu saaks me lahti kõigest pimedusest enda sees? Eks ikka valgust sisse lubades! 

Lubage kõik Jumala valgus igapäevaselt enda sisse ja saagu te usk tugevamaks, et keegi ei langeks, kui tormid tulevad.

Kristi Rajandu

„Et ma ei pudeneks Temast lahti, kui tulevad tormid,“ ütleb Kristi. Kuidas siis hoiduda Temast „lahti pudenemast“? Iga kogemus Jumalaga, iga Tema märguanne ja iga Tema sõna on väärt talletamist meie südames. Ja iga kord, kui me jagame kõike seda, mida Issandalt oleme saanud, kinnitame kõik Temalt saadu kindlamini endasse. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat