Miks on neid uskusid nii palju!

Avaldatud 27.9.2008, autor Raely Viirsalu, allikas Meie Aeg

Raely Viirsalu küsib vastu: „Miks on neid parteisid nii palju?” Nõukogude Liidus oli üksainus partei, sellepärast ei olnud hääletamisele minnes tarvis oma pead kandidaatide valiku vahel vaevata – võtsid hääletamissedeli ja lasid selle vastavast pilust valimiskasti. Kõik. Aga kas siis sellega rahul oldi? Puudus vabadus!

Kunagi valitses kultuurmaailma Rooma riik. Meie ajal on maailm lõhenenud paljudeks riikideks.

„...see peab üks lõhkilöödud kuningriik olema...” (Tn 2:41 eestikeelse 1926. aasta väljaande järgi). Seda on meieaegne maailm nii poliitilises kui ka usulises mõttes. Muide, Taanieli ennustuse kohaselt lõpetab selle lõhestatuse Keegi, kes saabub meie planeedile väljaspoolt.

1439. aastal, kui muhameedlaste armee oli vallutanud enamiku Türgist ja ähvardas juba Konstantinoopolit, võttis Bütsantsi keiser Johannes VIII Palaialogos ette meeleheitliku katse ühendada Lääne ja Ida kristlik maailm. Kutsuti kokku oikumeeniline kirikukogu. Õpetuslike erinevuste üle vaieldi neli kuud. Kirikukogul osales ka keiser ise. Lääne kirikut esindas paavst Eugenius IV. Ida kiriku esindus oli järeleandlikum, sest türklased olid neil kukil. Paavsti poolt, loomulikult, polnud järeleandmist lootagi. Lõpuks jõuti siiski kahe kiriku ühendamist kajastavate dokumentide allkirjastamiseni. Kaelustati üksteist ja põlvitati koos paavsti aujärje ette. Paavsti primaadi nõue jäi ületamatuks. Paavst lubas oma väed saata Konstantinoopolit kaitsma. Kui keiser aga Konstantinoopolisse tagasi jõudis ja ühinemise tingimused rahvale teatavaks tegi, puhkes pahameeletorm. 1453. aastal vallutasid türklased Konstantinoopoli ja sellega lakkas olemast Ida-Rooma riik.

Reformatsiooniaegse Saksa-Rooma keisri Karl V usuline maailm rajanes ideele ainukesest kirikust ja ainukesest paavstist. Ta ei suutnud leppida mõttega, et üksteise kõrval võib eksisteerida mitu kirikut. Paavstiks aga oli parajasti Leo X. Tema oli inimene, kes oli hästi kodus kõigis teoloogilistes doktriinides. Ainult et tal puudus neisse usk. Tema põhimõtteks oli laiendada paavstivõimu kõikvõimalikel viisidel, kavalad riukad kaasa arvatud. Juba mitmendat paavsti järjest maksis paavsti valimisel sugulus.

Konstanzi kirikukogul, kus reformaator Jan Hus ketserluses süüdistatuna tulesurma mõisteti, kiskles ihaldusväärse paavstimitra pärast kolm paavstikandidaati, kellest igaüks leidis, et tema on see ainuke õige paavst. Kirikukogu lahkas nad järgimööda läbi ega valinud neist ühtki. Roomas troonivale Johannes XXXIII esitati süüdistus eelmise paavsti mürgitamises, mitmes mõrvas, sodoomias, vägistamistes ja piraatluses. Talle mõisteti kolm aastat vanglakaristust.

Inimene on inimene. Jumalikku võimu inimeste üle inimese kätte usaldada ei saa. Sellepärast on Jeesus jätnud Ülempreestri ameti enda pädevusse (Hb 8:1). Ka ei soovita ta hüüda kedagi inimestest oma vaimulikuks isaks (Mt 23:9) („paavst“ tähendab tõlkes „isa“).

Paavst Gregorius IX asutas 1232. aastal vahetult paavstile alluva inkvisitsioonikohtu (“inkvisitsioon” ld “jälitus,”uurimine”). Selle eesmärgiks oli usulise ühtsuse saavutamine. Prantsuse kuningas Louis IX Püha viis lahkusuliste suhtes sisse surmanuhtluse. Ikka selsamal eesmärgil, et oleks üks Kirik ja ühesugune usk.

Paavst Innocentius VI (1352-1362) lubas kohe pärast oma ametisseastumist ketserluse vastu uurimiskohtutes kasutusele võtta piinamise. Jälitamiste väliseks eesmärgiks oli küll usulise ühtsuse saavutamine, kuid ajendid selleks olid, nagu ikka, majanduslikku laadi: rikastumine kaebealuste varaga.

Jälitamismaaniale sai heaks pinnaseks katoliikliku kiriku õpetus pühast hostiast. Selle õpetuse kohaselt muutuvat armulaualeib (hostia) preestri õnnistavate käte all tegelikuks Kristuse ihuks.

Hostiatega seostati müstilisi kummituslugusid. Juutide kohta levitati läbi kogu keskaja jutte, nagu oleksid nemad varastanud hostiaid ja neid teotanud. Juutidega seostati laste rituaalmõrvu ja sidepidamist kuradiga. Epideemiana levis antisemitism 14. sajandil Hispaanias, kus suurinkvisiitor Tomas de Torquemada juutidest fanaatiliselt ikka uusi ja uusi verd tarretama panevaid hirmulugusid hankis. Ta korraldas neile 9000 autodafeed. 1492. aastal anti juutidele Hispaanias pagendusekäsk. Kolme kuu jooksul pidid nad riigist lahkuma või astuma katoliku usku. Peale ülemrabi ja mõne suurniku, kes olid nõus usku vahetama, oli riigist lahkujaid umbes 200 000. Nn “kristlastest” hispaanlased ootasid nende vara ostmisega, mida nad kaasa võtta ei tohtinud, kuni viinamäe võis osta vana rätikuräbala eest ja toreda sisustusega maja ühe eesli eest. Tee äärde surid nõrkenud vanurid, rasedad ja sünnitajad koos lastega.

See tundub nii ebainimlik. Kuid ka 20. sajandi Euroopas kordus nii läänes kui idas juudi rahva tragöödia. Ja mitte ainult juudi rahva, vaid stalinlik režiim röövis ja orjastas julmalt oma rahvast, korraldas viiekümnendatel aastatel Ukrainas genotsiidi. Põgeneda aga ei olnud Nõukogude Liidust võimalik kuskile.

Viimane ketserluse eest tuleriidale saatmine toimus 1817. aastal Hispaaniale kuuluvas Mehhikos.

1834. aastal saadeti Hispaanias inkvisitsioon laiali. Kuid institutsioonina eksisteeris see Püha Tooli juures edasi.

1965. aastal nimetati Vatikanis see kuuest kardinalist koosnev kirikukohtute kõrgeim instants ümber Usukongregatsiooniks.

2007. aasta juulikuus määratleti Vatikani Usukongregatsiooni poolt dokumendis “Dominus Jesus”, et ainuke kirik on katoliku kirik. Teised on lihtsalt kiriklikud ühendused. Sellepärast et, kongregatsiooni nägemuse kohaselt, puudub neil teistel apostellik suktsessioon ja sakramentaalne täius (apostellik suktsessioon – ühiselt tunnustatud vaimulikuamet).

Tähelepanelikumaid kirikuloo jälgijaid tegi see avaldus rahutuks. Pealegi on Ilmutuseraamatus on ettekuulutus: „Ja tema surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa imetles jälgides metsalist. Ja nad kummardasid lohet, et ta metsalisele oli andnud selle võimu...“ (13:3,4); „...suur lohe, see vana madu, keda hüütakse kuradiks ja saatanaks...”(12:9) Nii kohutava tõiga, nagu seda on tõsiasi toore vägivalla kasutamisest kirikus, kes end Jeesuse Kristuse järgi nimetab, on ainult tõendiks, et kurat on kiriku keskele oma trooni seadnud.

Kui väga Jeesus ka soovib, et Tema kogudus ühtne oleks, suudab vaid Tema ise meid liita. Ja Tema ei tee seda mitte vägivallaga.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat