Kogemuste kotike: Jumalale ustavaks jääda

Avaldatud 4.11.2021, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

„Jumala Sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna,“ ütlesid apostlid nelipühi päevil neile, kes püüdsid neid keelata õpetamast Jeesuse nimel. Kas meie tunneme täna sama sundi kuuletuda Jumalale? Kas ka siis, kui ustavus Jumalale ja Tema ülesandele vastandab meid ümbritsevate inimestega, seab põlu või hukkamõistu alla või on seotud ohuga meie vabadusele, elatise teenimisele või kogunisti elule. Meie kogudus, Kristuse tuleku ootajate kogudus, on tähelepanu pööranud Ilmutusraamatu tekstidele, mis räägivad vahetult enne Kristuse tulekut Jumala rahvast tabavatest katsumustest, mis on seotud sellega, keda me teenime või kelle ees me kummardame. Ja kust me saame motiivi ja jõu Jumalale ustavaks jääda? 

Kui mu tütar Linda kooli lõpetas, siis läksime lõpuaktusele. Ees toolil istus mustas mantlis rektor, kelle jalge ees oli padi, kuhu põlvitas diplomi saaja, kellel oli peas must tuti ja paelaga kandiline müts, mille rektor asetas teisele poole ja andis siis kätte diplomi. Selline oli see tseremoonia. Aga ma märkasin, et mõni üksik lõpetaja ei põlvitanud, vaid üksnes kummardas ettepoole. Need olid juudi nimega lõpetajad. Siis sain aru, et juudid kellegi muu ette ei põlvita, kui vaid palves Jumala ette. 

Ütlesin Lindale, et sina tee samuti, ja nii ta ka tegi. Jumalale kuulub meie esimene armastus ja austus. Nii toimisid ka Taanieli sõbrad, kes ei täitnud kuninga käsku kummardada kullast kuju ja visati sellepärast tulisesse ahju, mis neid sugugi ei kahjustanud. Me peame Jumalale ustavad olema. 

Vahel me mõtleme endast liiga palju, nagu Peetrus ja Juudas endast arvasid. Vahe nende kahe mehe vahel oli selles, et Peetrus armastas Jeesust, kuna Juudas armastas iseennast rohkem. Kui Jeesus ütles, et te kõik jätate mind maha, siis Peetrus vastas, et seda ei juhtu, ta oli valmis Jeesusega ka surema. Ketsemani aias oli Peetrusel kaasas mõõk. Kui Jeesust tuldi arreteerima, siis jünger, kellel oli ka mõõk, küsis, kas me peame mõõgaga sekka lööma, aga Peetrus ei oodanud, vaid raius kohe Malkuse parema kõrva maha. Jeesus aga taastas Malkuse kõrva ja ütles Peetrusele, et ta paneks oma mõõga tuppe, sest kes mõõga tõmbab, hukkub mõõga läbi. 

Jeesus andis ennast vangi vastupidiselt jüngrite veendumusele, kes uskusid, et Jeesus hävitab nende vaenlased ja valitseb kui kuningas. See ajas Peetruse segadusse ja ta põgenes koos teiste jüngritega. See vääritimõistmine hävitas ta usu ja sundis salgama Jeesust, kuni kukk laulis ja talle meenusid Jeesuse sõnad. See päästis ta usu Jeesusesse. 

Vahel ma mõtlen, et keegi leidis Ketsemani aias ühe kõrva, mis kuulus Malkusele, aga tal olid mõlemad kõrvad alles. Nii on ka meiega. Arvame tihti asjadest valesti ja ei teagi, et oleme vaesed, pimedad ja alasti. 

Kas meie kuuleme koputust? Kas avame?

Olev Tralla

Olev lõpetab oma tunnistuse Ilmutusraamatu 3. peatüki mõttega, et me ei teagi, et oleme vaesed ja pimedad ja alasti. Kas meil on võimalik oma olukorrast teadlik olla või teadlikuks saada? On küll, sest armastav Jumal ei mõistaks hukka kedagi, kes ei ole suuteline oma olukorrast aru saama või valikuid tegema. Meie olukorra paljastamiseks ja sellest päästmiseks on Ta andnud meile oma Poja, oma Sõna ja on lubanud ise Püha Vaimu läbi olla iga inimese juures ning oma Sõna meile mõistetavaks teha. Peale selle on Jumal korraldanud nii, et inimesed, kes on Jumalaga tuttavaks saanud ning mõistnud oma olukorda ning Jumala poolt valmistatud väljapääsuteed sellest olukorrast, ei saa ega taha oma imelisest avastusest vaikida. Ilmutusraamatu viimasest peatükist loeme: „Ja Vaim ja pruut (Jumalale truu kogudus) ütlevad: „Tule!“ ja kes seda kuuleb, ütelgu: „Tule!“ Ja kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!“ (Ilm 22:17)

Kõik meie, kes me oleme Jumala imelisest päästest ja armastusest osa saanud, igatseme seda jagada. Sellisest jagamisest jutustab ka Õie. 

Armas Isa, tee mind vagaks,
et ma rahulikult magaks!
Olen palju pattu teinud,
täna ilmateedel käinud.
Anna andeks armuga,
et võiks rahus puhata!

Sellise õhtupalve õpetas ema mulle ja õele, kui olime väikesed. Ta nõudis alati, et me palvetaksime enne magamajäämist. Ta tuli meid vaatama, kui voodis olime ja kui palve oli lugemata, käskis üles tõusta ja palvetada. Ema oli luterlane, ta käis kirikus paar korda aastas. Hingamispäevast ta aru ei saanud ja seda ta ei pidanud, aga oma tütreid õpetas ta Jumalat tundma. Lapsena käisime õega Sinises Ristis, see oli usuühing, kus oli ka pühapäevakool. Seal õppisime Jumala Sõna. Ema töötas koos ühe adventistiga, kellel oli minuvanune tütar Linda. 

Emad otsustasid, et las lapsed hakkavad koos adventkirikus käima. Seal oli huvitav! Mäletan, et õppisime 1. Korintlastele 13. peatükki, kus oli juttu armastusest. Mind ristiti 16-aastasena adventkogudusse, ristijaks oli Eduard Mägi. Hiljem läks pastor Mägi välismaale ja töötas seal. Meil oli kodus ikka sealiha laual. Kui ma adventistiks sain, ei saanud ma enam perega sama toitu süüa. Ema ostis mulle eraldi panni ja toidunõud. Ta valmistas mulle eraldi puhta toidu, mis mulle sobis. Nüüd õppisin ise oma sõnadega palvetama. 

Minu õde käis leeris, aga ta ei olnud südamega asja juures. Ta käis kingituste pärast, nagu ta ise tunnistas. Õde ei olnud usust üldse huvitatud. Ma küll püüdsin temaga Jumalast rääkida, aga ta ei tahtnud kuulda ja tõrjus mind eemale. Vanaduses elas õde hooldekodus, seal jäi ta kopsupõletikku ja viidi haiglasse. Kui ma teda vaatama läksin, oli ta voodis, käed ristis. Lugesin talle salmi: „Kalla, kallis Isakäsi, rahu minu südame...“

Õde oli täiesti kontaktne ja suutis öelda: „Ma usun Jumalasse!“ Sain temaga rääkida, lahkudes silitasin ta pead ja palusin, et ta pigistaks mu kätt, kui ta kõigest aru sai. Ta pigistas. Paar päeva hiljem ta suri. Ma usun ja loodan, et me kohtume Jumalariigis!

Ema suri, kui ma olin 20-aastane. Tal oli raske operatsioon, mis läks edukalt, kuid kahjuks pidi ta taastuma külmas palatis ja ta haigestus ning ei pidanud vastu... Ta suri, Jumala nimi huultel. 

Minu isa ütles: „Kui üldse on olemas õiget usku, siis on see adventistidel!“ Aga oma elus ta seda usku ei praktiseerinud. Ta ütles: „Mina selle järgi elada ei suuda!“ Aga vanaduses hakkas ta rohkem Jumala peale mõtlema ja enne surma soovis ta ristimist ja teda ristiti Mere puiestee adventistide kogudusse!


Olin umbes 12–13-aastane teismeline. Tol vanal Eesti ajal oli riigi poolt nii organiseeritud, et lapsed saaksid suveks maale minna – kõigil polnud ju maal sugulasi. Riik tegi korralduse, et talupered, kes on nõus lapsi vastu võtma, annaksid sellest teada. Mina tahtsin ka minna maale suvitama ja abiliseks. Ühel päeval tuli minuga tutvuma üks Harjumaa mees Jõgisoolt. Leppisime kokku, et ma lähen tema tallu lapsehoidjaks. Ta tuli mulle hobusega järele ja nii sattusingi Jõgisoole. Seal oli ilus talukoht. Talus elas kaks peret – vanapaar ja noorpaar. Noortel oli 6-kuune beebi, kelle hoidjaks sain mina. Talus elas ja töötas ka teenijanna nimega Liisu, armas ja sõbralik inimene. Alati, kui ma lapsega hädas olin, tuli ta mulle appi ja aitas last vaigistada. Saime Liisuga headeks sõpradeks. 

Möödus aastakümneid... Olin haiglas öövalves tööl. Mul oli harjumus lugeda uute saabunud haigete nimesid. Kord nägin lugedes tuttavat kohanime: Jõgisoo. Sama koht, kus lapsena suvel tööl olin! Hommikul läksin seda meest vaatama ja küsisin, kas ta Liisust teab midagi.

„Tean küll. Liisu on vanadekodus,“ tuli vastus.

Uurisin välja, et Liisu on Iru hooldekodus, ja läksin teda vaatama. Me olime palju muutunud ja tundsime vaevu teineteist ära. Tutvustasin ennast ja siis meenus Liisule, kes ma olen. Ta võttis mu käe ja ütles: „Sa olid nii armas laps, ma olen ikka sinule mõelnud!“

Ma viisin jutu Jumalale ja küsisin: „Liisu, kas sa Jumalat usud?“

„Usun küll Jumalat! Jumal on mu palvet kuulnud! Ma ootasin kogu aeg ja palvetasin, et keegi tuleks mu juurde ja räägiks Jumalast, enne kui ma suren. Ja nüüd oled sina tulnud!“ Me rääkisime ja palvetasime koos. See jäi meie viimaseks kohtumiseks. Hiljem kohtasin haiglas uuesti seda Jõgisoolt pärit meest ja ta ütles mulle, et Liisu on puhkama läinud. 


Nõukogude ajal otsustasin ma hakata jutlusi üles kirjutama, et saata neid siis edasi vanadele, kes ei saanud kirikusse tulla. Mulle meeldis see töö väga, kirjutasin läbi kopeeri mitu eksemplari korraga. Hiljem sain endale kirjutusmasina ja hakkasin trükkima. Ühel päeval tulin töölt ja kavatsesin just sööma hakata, kui ukse taha ilmus võõras mees, kes näitas dokumenti ja ütles, et on julgeolekust. Mees hakkas kohe pärima: „Mis te siin praegu tegite? Mis te vabal ajal teete?“

„Ma kirjutan." 

„Mida te kirjutate? Kuidas?“ 

„Vaimulikke tekste... Masinaga.“

„Kus teie kirjutusmasin on?“ Näitasin. Ta tõstis selle laua peale ja käskis valge lehe sisse panna. Ütlesin, et käin kirikus, kirjutan jutluseid üles, paljundan ja saadan inimestele. 

„Kellele?“

„Koguduseliikmetele, kes ei saa kirikus käia.“

„No, hea küll. Aga pidage meeles, et võõrastele saata ei tohi!“

Ma küsisin: „Aga miks ei tohi? Konstitutsioonis on kirjas, et meil on usu-, sõna- ja trükivabadus!“

Mees jätkas: „Teil oli üks vaimuhaige inimene, õde White, kes nägi igasugu nägemusi, kas te selle tekste ka kirjutate ja saadate?“

Ma jäin vait, mõttes palvetasin kiiresti, mida ja kuidas vastata.  Aga ma ei pidanudki vastama! 

Mees muutis äkki teemat ja ütles: „Te olete meil arvel ja me jälgime teid! Kui te ei kuuletu, siis võime teid ka vanglasse saata!“ Seepeale külaline lahkus ja ei tulnud enam kunagi tagasi.

Ma saatsin ikka jutlusi edasi, ka võõrastele, aga rohkem mind ei külastatud ega ähvardatud. Nad jätsid mu rahule. Tänu Jumalale!

Õie Türilt

Kui mina mõtlen sellele Liisu palvele, et tema juurde hooldekodusse tuleks keegi, kes räägiks Jumalast, siis meenub mulle sarnane meie haiglas aset leidnud lugu. Üks patsient oli jäänud üksi palatisse, sest tema palatikaaslane oli kodusele ravile lastud. Ja siis see patsient, kes oli kristlane, palus, et Jumal saadaks talle mõne kristlase palatikaaslaseks, et nad saaksid koos Jumalat kiita ja palvetada. Samal ajal sõitis meie Viimsis elanud koguduse õde Ilme kiirabiautos linna poole haiglasse. Äkitselt ütles kiirabi töötaja: „Oota, miks me ta linna viime? Viime siiasamasse Viimsi haiglasse.“ Auto tegi tagasipöörde. See otsus sündis samal ajal, kui see usklik patsient oma palatis endale kristlasest palatikaaslast palus. Ilme toodi Viimsi haiglasse ja sinna samasse palatisse, kust see palve üles Jumala poole saadeti. Ja loomulikult tänasid nad seal koos Jumalat. Ja loomulikult jagasid oma tänu ja rõõmu ka teistega. 

Veel kunagi pole maailmas olnud nii palju inimesi, kes ei usu, et Jumal on nad loonud. Veel kunagi pole maailmas elanud nii palju inimesi, kes ei usu, et Jumal on maailma nõnda armastanud, et Ta on andnud meile oma ainusündinud Poja elama siia maailma ühena meie hulgast; näitama meile, milline on Jumal tegelikult ja siis astuma täiesti veatuna patuste inimeste asemel surema Kolgatale – et surm, mis on patuse inimese osa, ära võita. Et ära võita patune isekus ja anda meile kõigile tunnetus Jumala armastusest, mis meid kõiki ära võidab, kui me vaid anname Talle võimaluse meile rääkida ja meie elust osa võtta. Ja meie kristlastena ei saa ju seda Jumala armastust ja heldust enda teada hoida? Või saame? 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat