Rohkem kui reis: minu kogemus Jaapanis

Jaanuari keskel avanes mulle eriline võimalus – külastasin seitsmenda päeva adventistide peakonverentsi kolleegi kutsel ja Jaapani uniooni heakskiidul Jaapanit. Veetsin selles erilises riigis ühe nädala. Ausalt öeldes ei oleks ma kunagi osanud ette kujutada, et ühel päeval, eriti pärast seda, kui meie perre on sündinud kolm last, kingib Jumal mulle sellise võimaluse.

Jaapan tervitas mind vaikse väärikuse, sügavate traditsioonide ja hoolikalt hoitud iluga. See ei olnud minu jaoks lihtsalt tööreis – see kujunes isiklikuks rännakuks. Seal sain teada oma perekonnanime tähenduse. Minu nimi tähendab paari ning jaapani keeles väljendatakse seda sõnaga tsugai, mille kanji on 番い. See väike, kuid tähenduslik avastus puudutas midagi minus sügavalt ning aitas mul paremini mõista osa oma identiteedist.

Samas ei tulene minu aasiapärane välimus otseselt sellest jaapanikeelsest tähendusest. Minu perekonna juured ulatuvad hoopis Kaug-Itta Venemaal, kus sündis minu vanaisa – sugulaste tunnistuste järgi Korea asunduses. See kogukond kuulus nende esimeste hulka, kes sattusid 1937. aastal Stalini repressiivsete deportatsioonide ohvriks. Seistes nüüd Jaapanis, tundsin, kuidas erinevad ajaloolised ja perekondlikud lood minus omavahel vaikselt kohtusid.

Meie visiidi ajal toimus Jaapani unioonis peakoosolek. Kahe päeva jooksul oli meil võimalus jagada julgustust ja lootust pastoritele, kelle teenimine selles kultuuriliselt eripärases keskkonnas ei ole alati lihtne. Minu kolleeg, Global Mission Urban Centeri ja algatuse Mission to the Cities direktor, rääkis teemal „Church as a Third Place“, kutsudes kogudusi mõtestama oma rolli kogukonnas. Minu enda ettekanded keskendusid koguduse tulevikule ja tasakaalule traditsioonide austamise ning uute koguduste rajamise vahel.

Lisaks peakoosolekule külastasime nelja kogudust. Osalesime hingamispäeva jumalateenistustel ning kohtusime kohalike liikmete ja juhtidega. Üks neist kogudustest oli grupp, mille rajas Daniel Meder – seal kogesime eriti sooja ja südamlikku vastuvõttu. Need kohtumised ei olnud pelgalt ametlikud visiidid, vaid ehtsad ja avatud vestlused usust, väljakutsetest ja lootusest.

See nädal laiendas minu silmaringi mitmel tasandil. Iga reis annab võimaluse õppida tundma uusi kultuure, kuid Jaapanis kogesin eriti selgelt, kui sügavalt võib usk juurduda erinevatesse kultuurilistesse kontekstidesse. Sain lähemalt tutvuda ka budismiga ning märkasin mitmeid huvitavaid kokkupuutepunkte kristlusega – väärtusi, mis puudutavad austust, kogukonda ja sisemist otsingut.

Praegu seisab Jaapani unioon silmitsi stagnatsiooniperioodiga. Ometi jäi mulle kõige enam meelde pastorite pühendumus ja sisemine motiveeritus. Just see annab lootust, et ees ootab uus kasvuperiood. Teenimine riigis, kus traditsioonidel on sügav ja ajalooline tähendus, nõuab tundlikkust ja tarkust – sest samad traditsioonid, mis hoiavad ühiskonda koos, võivad muuta evangeliseerimise keeruliseks.

Naasin Jaapanist tänuliku südamega. Olen sügavalt tänulik oma kolleegidele – Bledi Lenole ja Morita-senseile – ning eelkõige Jumalale selle võimaluse eest. See reis jättis minusse ereda jälje ning äratas soovi ühel päeval sellesse väärikasse ja inspireerivasse riiki tagasi pöörduda.