Õigusredaktsioon

Piibliuurijad on tuttavad ühe hüpoteesiga, mis selgitab osaliselt Vana Testamendi kujunemislugu. See väidab, et paljud kirjutised on läbi teinud redaktsioonilisi muutusi ja omandanud oma lõpliku, meile teadaoleva vormi peamiselt Iisraeli ajaloo eksiilijärgsel perioodil.

Pühakirju kopeeriti käsitsi ning kirjutajatel oli suur vastutus. Tekstide ümberkirjutamise ja toimetamise käigus võis toimuda muutusi alates lihtsast inimlikust veast, kirjarullide äärisel olevate kommentaaride põhiteksti sulandumise tõttu, aga ka sihilike repliikide vahelekirjutamise tõttu.

Tänapäeval on püütud piibliteaduses kirjanduskriitiliste meetoditega välja selgitada, millised on põhiteksti juurde tulnud nn „hilisemad lisandid“. Redaktsioonikriitikas uuritakse, kuidas on tekstide redigeerimine toimunud ning kelle huvides? Oletatavate hilisemate lisandite tüüpide kaudu püütakse selgitada, kes on olnud huvitatud teksti raskuspunkti muutmisest ja mille jaoks?

Konservatiivsed kristlikud traditsioonid, kaasa arvatud adventkirik, suhtuvad nimetatud kõrgkriitilisse meetodisse pehmelt öeldes umbusklikult. Hüpotees ise aga väärib tähelepanu.

Õigete liikumine

On leitud, et mõned oletatavad redaktsioonilised muutused on žanri poolest sarnased – näiteks õige ja õela (jumalatu) vastandamised¹. Need viitavad mõtteviisile, mis hakkas arenema peale Juuda ja Iisraeli rahva vangiviimist Paabelisse. Sel ajal hakati rääkima eksiili katastroofi põhjustest: see saabus Jumala Seaduse hülgamise ja paganate ebajumalateenistuse praktiseerimise tõttu. Seadus ütles, et Iisrael peab olema püha ega tohi seguneda teiste rahvaste ebajumalakummardamisega (5Ms 5:8j). Seda põhimõtet hakkas osa rahvast, keda tinglikult nimetatakse „õigeteks“ (hb k: zadikim) eksiilijärgselt tõlgendama resoluutselt. Põhjendus oli väga eksistentsiaalne – kui ebaõnnestutakse eneste eraldamises õelatest ehk paganatest ja paganate kombeid sallivatest juutidest, siis kaob Jumala kaitse ja paganrahvad hakkavad taas juutide üle võimutsema.

Nende „õigete“ mõttesuuna esindajate hulgast võib olla välja arenenud ka evangeeliumidest tuntud variseride ja kirjatundjate mõjukas partei. Teadupärast oli variseride ideoloogiliseks eesmärgiks soov, et kogu rahvas suudaks vähemalt ühe hingamispäeva elada ilma seda rikkumata, sest siis saabuks Jumala õnnistus ja oodatud Messias, kes allutaks paganad juutidele. Nende ideoloogiliseks aluseks oli aga arusaam: inimene, kes Seadust tunneb on õnnistatud ning rahvas, kes Seadust ei tunne on neetud (vt: Jh 7:49).²

Õiged olid innukad Seaduse (Toora) õiguse kaitsjad. Nende jaoks oli tähtis, et ka võimalikult suure osa rahva usk ja käitumine oleks pühakirjaliselt põhjendatud. Nad hoolitsesid selle eest, et vastavad ideoloogilised vaated rahva hulgas leviksid.³ Oma õigusvaate propageerimiseks rahva igapäevaelus ja jumalateenistuses, olid nad valmis ka Pühi kirjutisi omatahtsi kujundama⁴ – näiteks varustades sobivad kirjakohad õelate needmisega (vt: Ps 139:19–22; 104:35). Seda ulatuslikku terveid põlvkondi haaranud teksti muutumisprotsessi on nimetatud õigusredaktsiooniks.

Õigusredaktsioon täna

Mida arvata ülalkirjeldatud hüpoteesist? Kui ka modernne piiblikriitika põhiolemuses hüljatakse, siis tuleb tunnistada, et vähemasti on selles võrdlusmoment mitmete tänaste protsessidega usuküsimustes. Vahel osutub tagantjärele tarkus retrospektiivina selles asjas ka täppisteaduseks. Võiks küsida: kas ja kus leiame õigusredaktsiooni täna?

Kuna tõlkimine on ka tõlgendamine, siis esineb piiblitõlkimise ajaloos hulgaliselt tõendeid redaktsiooniliste muutuste kohta juba esimesest Vana Testamendi kreekakeelsest tõlkest (Septuaginta) alates⁵, rääkimata paljudest tõlgetest, mis on tehtud kristlikul ajastul. Iga teksti tõlkimise ja toimetamise protsess ei ole loomulikult kohe samastatav õigusredaktsiooniga, kuid näiteks Eesti piiblitõlke komisjon on olnud silmitsi probleemiga, kus erinevate konfessioonide teoloogiat ja usulisi arusaamu tahetakse Piiblisse sisse „tõlkida“.⁶

Eksisteerib ka Pühakirja välist prohvetlust puudutavat adventistlikku õigusredaktsiooni. Näiteks üks levinud lugu Ellen White’i pärandihooldusnõukogust, kes on pidanud eemaldama avalikus kohas eksponeeritud E. White’i portree. Põhjus olla selles, et teatud inimesed kippuvat seda pilti redigeerima. Konservatiivsema tiiva adventistide seas on igasugune ehete kandmine tabu – Ameerikas eriti. Ja kuidas seda õpetust viljeleda kui usu autoriteetseim isik ise annab vale eeskuju, kandes prossi? Nii käisid mõningad persoonid, rusikad taskus, värvides aegajalt salaja tolle neetud asja üle. Seda tehes püüti säilitada isetehtud religioosset kuvandit küllaltki eksistentsiaalsel põhjendusel.

Piiblitundides on juhtunud, et tehakse suulist õigusredaktsiooni. Vastandades abstraktsed terminid nagu „õigus“ ja „armastus“, luuakse lihtsakoeline dualistlik ja ebaõige kontseptsioon ning lähenetakse Pühakirjale pigem judaistlikust kui kristlikust perspektiivist. Iseloomulikuks osutub sallimatus mitte ainult teistsuguste ideede, vaid ka teisitimõtlejate suhtes.

Sellele, et teatav pühakirjalise teksti või apostellike kirjutiste sihilik muutmine võis olla ka 1. sajandi uustestamentliku koguduse ajal tõenaoline, viitab omamoodi hoiatus Johannese ilmutuse viimases peatükis: „Kui keegi neile [sõnadele] midagi juurde paneb, siis …. ja kui keegi võtab midagi ära …., siis“ (Ilm 22:18j). See on ka järeltulevatele põlvedele manitsus tõe moonutamise ja silmakirjalikkuse vastu.

Kristotsentrism on lahendus

Kuidas iganes ka redaktsiooni-kriitikasse suhtutaks, tuleks raskeid (näiteks needmisžanrit kandvaid) piiblitekste ja tänapäevaseid kristlikke ideoloogilisi suundumusi käsitleda lähtuvalt Jeesuse Kristuse isikust kui Pühakirja kesksest figuurist. Jeesuse isikut ei saa aga lahutada Tema õpetusest, mis on talletatud kõige enam evangeeliumidesse: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad“ (Mt 5:43j). Väljendist „Teie olete kuulnud… aga mina ütlen“ võib mõista, et juba Jeesus ise selekteeris Pühakirja teksti. On ju Seaduses ka kirjas: „Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi!“ (2Ms 23:4); „Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!“ (2Ms 23:5).

Jeesus õpetas ülekohtu ahelaid katkestama: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“ (Mt 5:39). Seda sama vägivalla tagasilükkamist õpetasid ka Jeesuse õpilased apostlid: „Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage - sest õnnistamiseks te olete kutsutud -, et ka teie võiksite pärida õnnistuse“ (1Pt 3:9);“Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke!“ (Rm 12:14).

Jeesuse elus väljendus andestus ja õnnistamine ning Tema hukkamisega seotud sündmused muutsid need väärtused ainult kontrastsemaks. Needmise asemel ütles Ta: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34).

Ellen White kirjutas: „Selleks, et õigesti mõista ja vastu võtta, tuleb iga tõde Jumala Sõnas, 1. Moosese raamatust Ilmutuseraamatuni, uurida Kolgata ristilt voogavas valguses.“⁷ Kristuse õpetusest lähtuv Pühakirja seletamine pakub kristlasele võimaluse oma religiooni ausalt suhtuda, sest nagu on ka kirjutanud eakas ja tunnustatud adventistist süstemaatilise teoloogia professor Friz Guy: „Lahutatuna sellest teoloogilisest keskmest mõistetakse ebaadekvaatselt kõiki ülejäänud Pühakirja osi – ajalugu, seadust, poeesiat ja judaistlikku Pühakirja prohvetikirjandust; ning apostelliku ajaloo jutustust, kirju ja apokalüpsist.“8 Seega, kõike, mida Pühakirjas ja kristlikus praktikas ei saa lepitada Jeesuse õpetusega, tuleks käsitleda pigem inimliku faktorina. Viimane võib aga osutuda antikristlikuks vaimsuseks (1Jh 4:3). 
 

¹Vt näiteks: Ps 1:6; 37; 73; 75:11; Õp 10:28; Õp 11:10j; Õp 13:9; Õp 14:11 jms. 

²See arusaam põhines 5Ms 28 sõnakuulelikkuse seadusel. Gl 3:10jj selgitab Paulus, et mitte Seaduse tundmine, vaid Jeesus Kristus vabastab needusest.

³On tõenäoline, et Naatsareti Jeesuse kui tegeliku Messia hülgamise ideoloogiline alus sai Iisraelis pandud just eksiilijärgsel ajal. Sel ajal tekkivate erinevate messiaanlike ootuste ühisnimetajaks tundub olevat range vahetegemine juutide kui jumalarahva ja paganate kui vihatud rahva vahel.

⁴Arvatakse, et nimetatud muutused on puudutanud kogu Vana Testamenti aga peamiselt propaganda ehk tarkuskirjandust (Ii, Õp, Kg), prohvetikirjandust (Js) ning eriliselt jumalateenistuses kasutusel olnud Psalme. Toorat peeti kõige puutumatumaks ja see on osalt saanud nende redaktsioonide puhul ideoloogiliselt suunda näitavaks. Meenutuseks: VT kaanonina kinnitati alles 100 pKr ja märkimisväärne on, et ajendatult peamiselt leviva kristluse vastu seismiseks.

⁵Septuagintas ja Targumis (VT arameakeelses tõlkes) on välditud näiteks antropomorfisme.

⁶Parimaks ja meile tuntuimaks näiteks, et sellised asjad juhtuvad, on siinkohal Jeesuse lause röövlile ristil (Lk 23:43), kus 1997. aasta tõlkes on lisandunud üks kreekakeelses tekstis mitte esinev eestikeelne lisand – sõna „juba“ –, markeerides lisaks koma kohale (mis adventistliku arusaama kohaselt peaks asuma nimetatud lauses sõna „täna“ järel) kogu lause rõhuasetuse seoses inimese surmajärgse olukorraga.

⁷E. G. White, Gospel Workers: Instruction for All Who Are „Laborers Together with God“. Washington, DC: Review and Herald, 1915, 315 (minu tõlge).

⁸Friz Guy, Thinking Theologically: Adventist Christianity and the Interpretation of Faith. Berrien Springs, Michigan: Andrews University Press, 199, 133 (minu tõlge).