Vaatamata termodünaamika teise seaduse (entroopia) väitele, et maailmas liigub kõik korratuse või kaose poole, esineb maailmas siiski korrastatust. Vaadakem kas või iseeneslikult tekkivaid korrapäraseid veekeeriseid, kasvavat taime, kolmnurkset linnuparve, toimivat ökosüsteemi, majandust ja teadust või iseenese mõtlemist, mis samuti püüab kõiges korda luua. Loodusteadlased väidavad, et kord tekib süsteemi üksikute osade vahelise vastastikmõju tulemusena. Seetõttu nimetatakse teadusmaailmas vastavat nähtust iseorganiseerumiseks. Võib muidugi küsida, kust pärineb süsteemi üksikute osade vastastikune mõju ja kas taoline iseorganiseerumine on juba kellegi poolt programmeeritud? Fakt on aga see, et mingi ime läbi on kord võimalik, kuid korra loomiseks ja selle alalhoidmiseks tuleb rakendada energiat. Sõna „iseorganiseerumine“ sisaldab juba energeetilist alatooni. Veekeerise tekitab veevoolu kiirus ja gravitatsioon, taim vajab kasvamiseks toitaineid, linnuparv peab trotsima tuult, et organiseeruda kolmnurkselt jne.
Kurjus ja headus
Eetilisest vaatenurgast lähtudes on antud juhul kõige olulisem inimese või inimeste kui sotsiaalse reaalsuse mõtlemine. Näiteks stoikutel oli uskumus, et kurjus ja headus on seotud ainult inimese tahte ja mõtlemisega. Ka kristlikus käsitluses seotakse eetika inimese tahtega. Järelikult kõik see, mis inimese tahtest ei sõltu, pole ei headus ega kurjus. Sellisel juhul pole elu ja surm, tervis ja haigus, rikkus ja vaesus, nauding ja kannatus seotud headuse ja kurjuse ehk eetika problemaatikaga. Kurjus inimese tahte väljendusena on see, mis on hoolimatult destruktiivne, isekas ja õel. Kurjus on näiteks rumalus, ebaõiglus, argus ja arulagedus. Vastavalt sellele kontrasteerub headus kurjusele inimese tarkuses, õigluses, julguses ja arukuses. Selleks et ületada paradigma, tuleb rakendada energiat. Maailma eetiline korrastatus tuleneb seega kurjuse ja headuse üksikute osade vastastikmõju tulemusel.
Siinkohal võib mainida ka religioonifilosoofilist problemaatikat kurjuse päritolust. Kui kurjus kuulub nõnda ühe poolena paari, mille moodustavad hea ja kuri, siis võib abstraktselt väita, et kurjus on maailma korrastamiseks vajalik. Kui eksisteeriks ainult headus, siis poleks millelegi toetudes võimalik headuse headust hinnata ehk siis vastavalt puuduks üksikosade vastastikmõju. Seega osutub kurjus headuse mõõdupuuks ning sedasi jõutakse lausa paradoksaalse ja absurdse järelduseni, et kuna kurjus on vajalik, siis kurjus on hea. Taoline lihtsakoeline argumentatsioon väljendub teoloogiliselt artikuleerides ehk mingil moel ka ristisündmuses: „Meie ülekohus toob esile Jumala õigluse.“ (Rm 3:5) Kui poleks olnud ülekohut, poleks Jumala õiglus ilmnenud oma täishiilguses.
Karl Barth on uusortodoksses teoloogias nimetatud seisukohta ka mingil moel viljelenud. Kusjuures tundub, et Barth ei pea maailma kui loodut langenuks, vaid tunnistab, et see omab lihtsalt nii positiivset kui negatiivset aspekti: „Ei ole tõsi, et looming kui niisugune osutuks tolle varjupoole [kurjuse] olemasolu tõttu juba langenuks... Sest kogu loodu on oma mõlema külje poolest rajatud Jeesusele Kristusele – siis peab ka möönma, et ta on oma mõlema aspekti, seega ka oma negatiivse aspekti poolest Jumala hea looming“.1 Seega, kurjus ja ülekohus teenib maailmas eksisteerides jumaliku õigluse esiletoomise eesmärki. Vaatamata sellele, kas me saame taolist „iseorganiseerumist“ juba teoloogias eneses autentseks pidada või mitte, on selles siiski oma iva. Nimelt kurjusel ja headusel on maailma korrastatuses oma oluline roll. Siit edasi võime rääkida aga religiooni osatähtsusest selles protsessis.
Norm ja paratamatus
Küsimus, kas saame rääkida tõelisest eetikast lahus religioonist, või siis täpsemini kristlusest, oleneb muidugi eetika definitsioonist. Laias laastus jagatakse eetika normieetikaks ja klassikaliseks antiigieetikaks. Normatiivne eetika ütleb, mis on normikohane, ja see on käsu-keelu eetika. Klassikaline antiigieetika aga seab standardseks teatud väärtused, voorused või karakterid. Eetiline on see, mis on ilus, kaunis, julge, mehelik, tark jne. Õnn seisneb siis teatud vooruste kui paratamatuste omamises. Näiteks ilu omab paratamatust ja seda võib võrrelda kotkaga, kellele on antud paratamatus lennata õhuavarustes. Seega, paratamatus tehnilise terminina on laiem mõiste kui normatiiv. Keegi ei saa ju käskida kotkast minema mutina mulla alla käike tegema, sest tal pole selleks vastavaid füsioloogilisi eeldusi. Või vastupidi, võib esitada mutile moraalifilosoofilise loengu raames imperatiivi lendamiseks ja põhjendada seda normatiivselt, kuid see ei anna mutile isegi võimet normi mõistmiseks.
Ka religiooni võib jagada laias plaanis kaheks ehk tõeliseks ja mittetõeliseks, esitades vastavalt kaks märksõna: normatiivne ja paratamatu. Normatiivne religioon püüab maailma korrastada suunaga alt ülespoole ja paratamatu suunaga ülevalt alla.
Normatiivset religioosset praktikat võib leida igas religioonis ning see sümboliseerib inimese enda pingutusi teatud vooruste kui paratamatuste kättesaamiseks. Kõige paremaks negatiivseks prototüübiks võiks tuua siinkohal judaistliku variseri kui Uuest Testamendist tuntud tegelaskuju, kes küll räägib ja õpetab norme, kuid ise ei suuda neid täita. Ühest küljest esitab paratamatuse identiteeti normatiivsena, teisalt aga näitab enda jõuetust selle paratamatuse saavutamisel. Variserlikku prototüüpi võib leida ka kristlusest, mida tuleb nimetada vastavalt ebatõeliseks.
Paratamatus kui Jumala tegu
Paratamatus on aga midagi, mis on tõelisele kristlusele iseomast;2 see tähendab religioonile, milles uus identiteet võetakse vastu usuühenduse läbi Jumalaga. Prototüübina võib esitada tuntud „Leegioni“ ehk rüvedatest vaimudest vaevatu, kellele Jeesus peale suurt muutust ütles: „Mine koju omade juurde ja kuuluta neile, mida kõike Issand sulle on teinud ja et ta sinu peale on halastanud!“ (Mk 5:19). Enne suurt muutust oli mehe paratamatus viibida haudades ja mägedel, karjuda ja taguda end kividega (Mk 5:5), kuid peale kohtumist Jeesusega oli mehe muutunud paratamatus kuulutada oma uut identiteeti Kümnelinnamaal (Mk 5:20). Võtmesõnaks on siin „muutus“, mis polnud alt üles, vaid ülevalt alla suunatud. Leegion ei oleks olnud võimeline korrastama oma maailma pelgalt normatiivsele eetikale toetudes. Lugu näitab, et ka sootsiumi korrastamine, milles ta segadust ja kaost põhjustas, ei õnnestunud, vaatamata kaasinimeste korduvatele katsetele teda taltsutada normatiivsete „jalaraudade“ ja „ahelatega“ (Mk 5:4). Vaja oli jumalikku, ülevalt alla sekkumist, mis teostaks võimatu ja annaks mehele uue identiteedi.
Siiski võib antud loos märgata, et rüvedatest vaimudest vaevatud mees nägi Jeesust kaugelt, jooksis Ta juurde ja kummardas Tema ette maha (Mk 5:6). Seega võib oletada, et Dekapolise (loe: maailma) korrastamisel oli oma osa ka alt üles suunatud tegevusel. Võime oletada, et kui Leegion oleks küll Jeesust näinud, kuid poleks Tema juurde jooksnud ja maha kummardanud, siis poleks suurt muutust toimunud ning Kümnelinnamaa oleks jäänud jätkuvalt sigade tallermaaks. Muutus aga toimus rüveduse ja halastuse vastastikuse mõjuavaldamise tulemusel. Energia, mida rakendas mees hetkel, mil ta nägi Jeesust kaugelt, oli suurem või võrdeline rüvedate vaimude poolt rakendatud jõuga mehe valikuvabaduse tõkestamiseks. Loomulikult oli see jumalik tõmme, mis teda Jeesuse ette kandis. Tegemist on loomisteoloogilise nähtusega, kus inimene reageerib Jumala loovale olemusele, saab sellest puudutatud ja vastavalt muutub siis korrastavaks faktoriks maailmas – enese ja enda kogukonna elus.
Normi on ka vaja
Võib muidugi küsida, kas normatiivsel eetikal on üldse mingit rolli maailma korrastamisel. Normatiivse käsu ja keelu eetika on siiski vajalik seni, kuni seda nähakse suunava või kuritegevust ohjeldavana. Apostel Pauluse järgi – „seadus on hea, kui keegi seda kasutab korrakohaselt“ (1Tm 1:8). Normatiivne seadus seab paika miinimum normid maailma korrashoidmiseks, kuid see ei saa muuta inimest ega ühiskonda olemuslikult. Normatiivne eetika, mille täiuslik väljendus esineb dekaloogis ja sellest tulenevas tsiviilseadustikus, on eelkõige osutava iseloomuga. See osutub maailmale hukkamõistvaks, kuid see osutab ka Jeesus Kristusele, kelles on norm ja paratamatus koos ühes isikus. Seepärast on normil oluline suunav funktsioon, kui see toob esile maailma vajaduse korrastatuse järele, suunates ühtlasi ka Suure Korrastaja ette kummardama ja korrastatust kui uut paratamatust vastu võtma.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kui vaadelda maailma korrastatust stoitsistlikus, ainult inimese tahet puudutavas osas, siis normatiiv ja paratamatus on mõlemad olulised tegurid maailma eetilises korrastatuses. Stoitsistlik käsitlus, mis konkretiseerib kurjuse ja headuse inimese tahte ja valikuvabadusega, omab teatud sarnasust kristliku käsitlusega inimese vabast valikust maailma korrastamisel. Maailma korrastatus ise on aga Jumala and mõlemal juhul: nii normatiivse seaduse kehtestamisel suunamiseks ja kuritegevuse ohjeldamiseks kui ka suure muutuse kui uue paratamatu identiteedi andmisel. Jõud, mis viimasel juhul toimib, peab olema tugevam sellest, mida rakendab kurjus valikuvabaduse ohjeldamiseks. Kui see on nii, siis hakkab toimima jumalik iseorganiseerumine kui maailma korrastamisprotsess.
1 Elmar Salumaa, Kiriklik dogmaatika. Tartu: Greif, 1993, 197.
2 Aga mitte ainult kristlusele. 2. saj pKr elanud Justinus Märter esitas kontseptsiooni nimega Logos spermaticus – st, et Jumala Sõna ehk Kristuse algeid leidub kõikides erinevates religioonides. Pauluski viitas sellele Rm 2,14-16.
In English