Piibel osutab Jumalale kui oma Autorile; ometi on selle kirja pannud paljud inimkäed. Piibli erinevate raamatute erinev stiil tunnistabki erinevate kirjutajate eriomastest joontest. Piiblis esitatud tõed on kõik „Jumala sisendatud“ ja samas ikkagi väljendatud inimsõnul.
Igavene Jumal on Püha Vaimu kaudu valgustanud oma sulaste mõistust ja südant. Ta on teinud seda unenägude ja nägemuste ning kujundite ja sümbolite kaudu, need aga, kellele tõde selliselt ilmutati, andsid selle mõtte edasi inimestele arusaadavas sõnastuses.
Kümme käsku sõnastas Jumal ise ja kirjutas need üles omaenese käega. Seetõttu on need erilises mõttes esitatud Jumala ja mitte inimeste poolt. Kuid Piibli tõed tervikuna, Jumala poolt antuna ja inimkeeles sõnastatuna, on jumalikkuse ja inimlikkuse sulam. Samasugune sulam oli Kristuse olemuses. Ta oli ühtaegu nii Jumala kui inimese Poeg. Seega võib Piibli kohta öelda samuti, nagu on öeldud Kristuse kohta: „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.“ (Johannese 1:14)
Kuna Piibli raamatud on kirjutatud erinevatel aegadel erinevate inimeste poolt, kes üksteisest suuresti erinesid ühiskondliku positsiooni, elukutse ja vaimsete ning hingeliste omaduste poolest, on mõistetav Pühakirja suur stiililine erinevus ja ainestiku mitmekesisus. Erinevad kirjutajad kasutavad paratamatult erinevaid väljendeid. Samuti suudab üht ja sama tõde väljendada üks inimene tabavamalt kui teine. Seda enam, kui mitmed kirjutajad käsitlevad sama teemat, kuid teevad seda eri ajal ja erinevates olukordades, võib pealiskaudsele, hoolimatule, või eelarvamuste kütkeis olevale lugejale näida, et käsitused on erinevad ja üksteisele vastukäivad. Mõtlev ja aupaklik lugeja aga, kelle arusaamine asjast on sügavam, näeb käsitluste vahel valitsevat kooskõla. − „Suur võitlus“, orig lk v, vi.
In English