Aastal 1944 saadeti leitnant Hiroo Onada ja väike salk sõdureid ühele väiksele Filipiinide saarele, et haarata seal võim Jaapani keiserliku armee kätte. Kui leitnant Onada kohale jõudis, avastas ta, et liitlased olid saare juba üle võtnud, ning tema missioon oli lootusetu. Ta ei kohkunud siiski ülesandest tagasi, vaid viis oma mehed džunglisse, kust nad korraldasid rünnakuid liitlaste sõjaväebaasidele, varastasid varustust ja kahjustasid öö varjus infrastruktuuri.
Siis 1945. aastal avastasid mehed äkki džunglist maast lendlehti, mis kutsusid neid üles peidust välja tulema, sest sõda oli lõppenud. Mehed pöördusid ohvitseri poole: „Tundub, et võime nüüd koju minna. Sõda on läbi.“
Kuid Onada oli tõotanud mitte alla anda enne, kui tema komandör käsib. „See on ilmselge vale!“ väitis ta ja sundis oma mehi võitlust jätkama. Ta jätkas sellega ligi kolmkümmend aastat. Siis avastas nad üks saarel telkiv tudeng, kes läks tagasi Jaapanisse ja otsis üles komandöri, kes nüüd töötas raamatupoes: „Su mehed võitlevad veel seal!“
Onada oli üks viimastest meestest maailmas, kes teises maailmasõjas võitles ja andis viimaks alla 1974. aastal. Ta oli sõja lõpu suhtes eksinud, kuid ühes asjas oli tal täiesti õigus: relvi ei panda maha enne, kui komandör ütleb.
Sel ajal kui maailm siseneb oma viimasesse vaatusesse, innustavad veenvad hääled meid tõe nimel võitlemisest loobuma. „See võitlus lõppes juba ammu,“ ütlevad nad, „ja kristlastel on aeg doktriinid kõrvale panna ja ühtsuse nimel kompromissile minna“. Pealiskaudsel vaatlemisel on neil õigus, see on suurepärane üleskutse – me peaksime ju ühtsed olema.
Aga me peaksime olema üks tões, mitte kompromissis. Džunglis maas vedelevad lendlehed valetavad meile: sõda ei ole veel lõppenud. Kui Jeesus tagasi tuleb, siis on Tal suus mõõk − Jumala Sõna. Vajadus seista vastu valede tulvale ning hoida kõrgel tõde surevale maailmale ei lõpe enne, kui taeva väehulkade Komandör tagasi tuleb. Seniks vajab maailm inimesi, kes ei lõpeta enne, kui komandör ütleb.
In English