Hingevaenlane ei jäta kiusamata kõiki neid, kes pühendavad end täielikult Jumalale. Saatan tuleb nende juurde veenvana näivate kiusatustega, et neid Jumalale ustavusest kõrvale meelitada. Ta esitab neid kui meelehead, nagu ta tegi Kristusega kõrbekiusatuses, öeldes: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.“ (Matteuse 4:9)
Aga missugune peaks olema kristlase vastus kõigile vanakurja kiusatustele? Ta peaks ütlema: „Ma ei anna oma mõju millegi muu edendamiseks kui ainult Kristuse töö heaks. Ma ei ole iseenda oma, mind on kalli hinnaga ostetud. Ma ei ela selleks, et endale meele järele olla, sest Kristuse verega on mind ostetud ja lunastatud. Mul ei ole võimalik anda Kristusele rohkem, kui juba Talle kuulub, sest iga hetk minu elust kuulub Temale. Ma olen Tema omand, Tema teenija, kes täidab oma Isanda tahet.“
Selline on meie ainus ohutu seisukoht. Ja kui koguduse liikmed üksikult nii arvavad, missugune vägi oleks siis kogudusel avaldada mõju ja võita hingi Kristusele. Pooliku südamega tehtud töö − püüd teenida samal ajal nii Jumalat kui ka kuradit − jätab koguduse Jumala Vaimust ilma.
Kui koguduseliikmed oleksid Jumalale pühendunud, oleksid üks Vaimus ja rahusidemega ühendatud, kui nad oleksid organiseeritud teistele hea mõju avaldamise eesmärgiks, siis oleks kogudus tõepoolest maailmale valguseks. Kui iga liige püüaks esindada maailmas iseloomu ja eluga Kristust, tuleksid Päästja juurde tuhanded, kellel praegu on põhjust kritiseerida nende sõnu ja tegusid, kes nimetavad end Kristuse nimega.
„Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!“, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ (2. Kiri korintlastele 4:6, 7) − Home Missionary, 1. oktoober 1892, art 3.
In English