„Too päev“, nagu nägime mõne kuu eest, on kohtupäev, päev, mil kõik arved on klaaritud ja mil jagatakse välja tasud ja karistused.
Räägitakse noorest poisist, kellele anti ülesandeks aedubade külvamine. Töö algas üsna hästi. Ilm oli lahe, linnud laulsid ja hommikune päike paitas selga.
Kõigepealt tuli maa labidaga läbi kaevata, siis kõplaga mullakamakad laiali ajada, siis rehitseda siledaks ja tõmmata külvivaod. Lõpuks tulid seemned viie sentimeetri vahedega ritta panna.
Kui päike läks kuumemaks, muutus töö hoolimata heast algusest aina raskemaks. Ta mõtles: „Kellele neid ube nii palju vaja on? Milline suvepäeva raiskamine! Kõik mu sõbrad käivad ujumas, neil on lõbus ja nad söövad arbuusi.“
Sellised mõtted tegid ustavaks jäämisele lõpu. Aga meie sõber teadis, et ta peab kõik seemned maha külvama. Nii ta külvas veel mõned õigel viisil, aga siis viskas ülejäänud seemned peoga vakku ja ajas mulla peale.
Ema oli rahul sellega, mida ta pidas hästi tehtud tööks. Aga siis saabus „too päev“ – aedoad hakkasid üles tulema. Emale oli täiesti selge, mis oli juhtunud. Ja arveteklaarimispäev oli käes.
„Too päev“ jõuab kätte ka kogu maailmale. Siis saab meie ustavus kõigile ilmsiks. On oluline, kuidas oleme elanud oma elu. Meie olevik on osa meie tulevikust. Meie olevik määrab Jeesuse sõnade järgi meie tuleviku.
Isa, kui mõtiskleme Jeesuse sõnade üle, saame aru, et kuigi kohtumõistmine võib olla ebapopulaarne teema, on see reaalsus, mida tuleb arvestada.
In English