Ma tunnen erilist huvi tegevuse ja otsuste suhtes, mida sellel koosolekul [peakoosolek 1901] tuleb teha mida oleks pidanud juba aastaid tagasi tegema, eriliselt kümme aastat tagasi, kui olime kogunenud koosolekule ning Vaim ja Jumala vägi tulid meie koosolemisele, tunnistades, et Jumal oli valmis selle rahva heaks tegutsema, kui nad oleksid selleks valmis. …
Valgus, mis mulle siis anti, oli, et see rahvas peaks seisma kõrgemal alusel kui ükski muu rahvas kogu maailmas, et nad peaksid olema lojaalne rahvas, kes esitab tõde õigesti. Neid peaks maailmast eristama elus ilmnev tõe pühitsev vägi. Nad peaksid olema moraalselt väärikad ning omama taevaga nii lähedast ühendust, et Iisraeli Issand Jumal saaks anda neile koha maa peal.
Aasta aasta järel on seda õigeks tunnistatud, kuid töösse ei ole põimitud põhimõtteid, mis rahvast õilistaks. Jumal andis neile selge valguse selles suhtes, mida tuleks teha ja mida ei tohiks teha, kuid nad pöördusid valgusest ära. Minu jaoks on ime, et meil on selline õitseng, nagu see tänapäeval on. See on tänu meie Jumala suurele halastusele, mitte meie enda õiguse tõttu, vaid et Tema nimi ei saaks maailmas häbistatud. …
Jumala Sõna peab olema meie juht. Kas olete Sõna kuulda võtnud? „Tunnistused“ ei tohi mitte mingil juhul Sõna kohta võtta. Need peaksid teieni tooma selle hooletusse jäetud Sõna, et võiksite Kristuse sõnu süüa, et võiksite neist toituda ja et elavas usus võiksite rajaneda sellele, millest te toitute. Kui elada Kristusele ja Tema Sõnale kuuletudes, sööte elupuu lehti, mis on terviseks rahvastele. − The General Conference Bulletin, 3. aprill 1901.
In English