Sõna puhas algne tähendus on „määrdumata, mustuseta, prügita, prahita, saastumata“. Seda mõistet kasutatakse sageli metallide kohta, mida on puhastatud niikaua, kuni on alles jäänud puhas metall.
Selles mõttes tähistab puhtus midagi segamatut, lisandita. Rakendades seda tähendust südamele, mõtleme puhastele motiividele, või mis veel parem, üksmeelele ja täielikule pühendumisele – inimesele, kes on täielikult pühendunud Jumalale ja Tema põhimõtetele.
Vaimulikus maailmas tähistab puhtuse vastandit kahepalgelisus. Kahepalgeline inimene püüab üheaegselt järgida nii Issandat kui ka maailma. Ebapuhas süda on jagatud, see on süda, mis üritab saavutada samaaegselt kahte kokkusobimatut eesmärki.
Jeesus ütleb, et see on võimatu. „Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist“ (Mt 6:24). Jaakobus ütleb paljuski sama, kirjutades: „Kas te siis ei tea, et sõprus maailmaga on vaen Jumalaga? Kes iganes eelistab olla maailma sõber, seab end Jumala vaenlaseks “ (Jk 4:4).
Jumal soovib, et me seaksime oma elu korda. Ta soovib, et me otsustaksime, kes saab tõeliselt olema meie elu jumalaks – kas maised asjad või Issand Jeesus. Need kaks maailma esindavad kahte kuningriiki, mis on üles ehitatud kahele erinevale põhimõtete süsteemile.
Kui Jeesus ütleb, et Tema järgijad peavad olema puhtad südamelt, siis Ta peab silmas midagi enamat kui lihtsalt meie elu rüvetavate väliste asjade puhastamist. Jeesus peab silmas ka seda, et me elame vaimulikul võitlustandril ja peame hoolikalt valima, kellele jääme ustavaks. Südamepuhtus tähendab anda oma elu, mõistus ja tahe täielikult üle Jumalale ning alluda Tema põhimõtetele. Selliste inimeste nimi saab olema eluraamatus ning nemad näevad Jumalat.
In English