Pärast 1844. aasta kindlaksmääratud aja möödumist otsisime tõde nagu peidetud varandust. Ma kohtusin vendadega ning me uurisime ja palvetasime tõsiselt. Sageli jäime kokku kuni hilisööni, mõnikord aga ka kogu ööks, palvetades valguse pärast ning uurides Sõna. Ikka ja jälle tulid need vennad kokku, et uurida Piiblit, et teada saada tõdede tähendust ning valmistuda neid väega esitama. Jõudes uurimustes punktini, kus nad pidid ütlema: „Me ei saa enam midagi teha,“ tuli Issanda Vaim minu peale. Mind võeti nägemusse ning anti selge seletus tekstide kohta, mida äsja olime uurinud, samuti juhised, kuidas mõjusalt töötada ja õpetada. Nii anti mulle valgus, mis aitas mõista Pühakirja tekste Kristuse, Tema missiooni ja preestriameti kohta. Mulle tehti selgeks tõdede ahel, mis ulatub neist päevist kuni ajani, mil me astume Jumala linna. Issandalt saadud juhtnöörid andsin ma teistele edasi.
Kogu selle aja kestel ei suutnud ma ise vendade arutlusi mõista. Minu mõistus oli otsekui lukus ja ma ei saanud uuritavatest Pühakirja tekstidest aru. See oli üks kurvemaid olukordi mu elus. Olin selles seisukorras seni, kuni vendadele kõik meie usu peamised punktid Jumala Sõna alusel selgeks said. Vennad teadsid, et väljaspool nägemusi ei suutnud ma neist asjust aru saada, ning nad võtsid saadud ilmutused vastu otsese taevase valgusena.
Palju eksitusi kerkis esile ja kuigi ma olin siis ainult veidi enam kui väike laps, saatis Issand mind paigast paika, et noomida neid, kes neist valeõpetustest kinni hoidsid. Oli neid, kellel oli oht fanatismi kalduda, ja mind kästi Issanda nimel anda neile taevane hoiatus. − The Review and Herald, 25. mai 1905.
In English