Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. 1Jh 1:9
Kuidas võib meie süda saada puhtaks? Läbi aegade on mehed ja naised selle küsimusega maadelnud. Mõned on arvanud, et vastus peitub maailmast eraldumises ja elamises eraku, munga, nunna või mõne muu „puhta“ kogukonna liikmena.
Üks sellistest askeetidest oli Simeon Stylites (elas u 390–459 pKr). Pärast seda, kui ta oli elanud mitu kuud kaelani maasse kaevatuna, otsustas ta järgmiseks, et tema tee pühaduseni on istuda 60-jalase samba otsas, kus ta oleks eemal kõigist kiusatustest. 36 aastat (kuni surmani) püsis „Püha“ Simeon oma posti otsas. Tema keha „tilkus“ parasiitidest, kuid ta sooritas kõrgel kõrbe kohal veel piinavaid harjutusi. Näiteks väidetavalt puudutas ta kord oma jalgu laubaga enam kui 1244 korda järjest.
Teised Jumalale pühendunud askeedid elasid kongides, mis olid nii väikesed, et nad said seal vaid püsti olla või lamada. Paljud neist ei pesnud end enam ja kandsid karusnahast riideid, karv ihu vastas. Ja veel teised on väidetavalt elatunud suures osas rohust, mida nad sirbiga niitsid.
Sellised mehed ja naised tahtsid meeleheitlikult teha kõike Jumala ees täpselt õigesti. Nad otsisid kõigest väest südamepuhtust.
Kahjuks käisid nad vale teed. Nad ei saanud hakkama patu väega oma elus. Jeremija selgitas inimeste olukorda täpselt, kui ta küsis: „Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe?“ (Jr 13:23) Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Meil pole tõepoolest lootust. Kuidas me ka ei prooviks, meie süda jääb ikka määrdunuks.
Tänane piiblisalm annab lahenduse: vaid Jumal saab puhastada meie südame ning teha meid puhtaks.
Tänu, Jumal, et Sa aitad meid meie suurimas vajaduses!
In English