Kogu maailm on ääretu misjonipõld ja siiski peaks meid, kes oleme ammu tõesse juurdunud, julgustama mõte, et sinna, kuhu kunagi oli keeruline pääseda, saab nüüd kergesti. Kogudus peaks püüdma misjonimeelsust taaselustada. Tuleb taotleda pidevat innukuse ja aktiivsuse kasvu. Kõik peaksid palvetama, et ükskõiksus, mis on takistanud nii inimesi kui ka vahendeid töösse jõudmast, saaks kõrvaldatud ja Kristus saaks hinges elada. Tema sai meie pärast vaeseks, et meie võiksime Tema vaesuse kaudu rikkaks saada.
Püha Vaimu ülesanne on veenda patust ja ma tean, praegu on meie kõigi patt ükskõiksus. Kui vaatame ringi erinevatele põldudele, kuhu on jõutud, oleme sunnitud küsima: „Mida on Jumal teinud? Mida enamat oleks Ta saanud oma viinamäe heaks teha, mida Ta pole veel teinud?“ Jumal on andnud oma rikkaliku armu varud ja jumaliku väe Tema tööd teha. Jumala poolt ei ole midagi puudu; puudujääk on inimtööriistadel, kes keelduvad jumalike olevustega koostööd tegemast. Tema kavandatud plaani kohaselt ei saa inimese päästmiseks teha midagi, ilma inimese poolse koostööta. Patused, keda on valguse ja tõenditega õnnistatud, kes teavad, et nad neile antava armu kaudu võiksid nad tõotatud pääste tingimustele vastata, kuid kes siiski keelduvad üritamast, on oma hukatuses ainult ise süüdi. Me tunneme, et nende kohta võib öelda, et Kristus suri nende eest asjata.
Aga kes on süüdi nende hingede kadumises, kes ei tunne Jumalat ja kel ei ole võimalust kuulda meie usu põhjustest? Missugune kohustus on kogudusel maailma ees, mis on ilma evangeeliumita hukkumas? Kui need, kes väidetavalt usuvad tõde, ei salga ennast otsustavamalt, kui kümnist ja annetusi ei tuua varakambrisse otsustavama ustavusega, kui ei koostata ulatuslikumaid plaane, kui need, mida on seni järgitud, siis ei täida me misjonikäsku minna kogu maailma ja kuulutada Kristusest kogu loodule. − The Home Missionary, 1. aprill 1895.
In English